Jesaja 38:10–20 kirjeldab Hiskija tundeid ajal, mil ta seisis silmitsi surmaga. Tuleb meeles pidada, et tol ajal ei olnud inimestel tõelist lootust elu suhtes pärast surma, nii nagu meie seda täna mõistame. Hiskija anub seetõttu Jumalat, et saada mõned aastad oma elule juurde ning ta palvele vastatakse. Kuningate raamatus näeme korduvalt, kuidas Jumal vastab inimestele ja et Tema teguviis nendega sõltub sellest, kuidas nad Temasse suhtuvad ja Talle vastavad.

Kuningate raamatu autor ei ole teadlik fatalismi õpetustest, mis on olemuselt pigem islamistlikud kui juutluse või kristlusega seonduvad, vaid eeldab, et kõik elu sündmused on paratamatud. Selge õpetus Jumala suveräänsusest ei tähenda, et inimeste teod või palved on ebaolulised. Hiskija loos on tema tervenemine ilmselgelt otsene palvevastus, kuigi tema ravimise meetodiks oli tolle aja medistsiini uuenduslikemaid praktikaid - vannitamine!

Meile ei ole teada, kas Jumala antud ime Hiskijale oli nähtav ainult kuningale endale või ka teistele tema ümber. Siiski, näeme selles imes Jumala armu – Ta ei sundinud Hiskijat ootama, et olla oma tervenemises kindel.

Kasutades Hiskija haigust ettekäändena, uuris Babüloonia kuningas võimalusi luua ühine liit Assüüria vastu. Kui Hiskija vastas sellele küsimusele positiivselt, mõistis prohvet Jesaja ta valjult hukka. Antud peatükk hoiatab meid mõtlemast, et võime kasutada mis tahes vahendeid, et kõrvaldada suuri ohtusid endi keskelt. Kui palume tänases päevas tarkust, et toime tulla terrorismi või kliimamuutustega, siis katsugem läbi, millised lahendused ja meetodid on sobivad ja ka õiged ohtudega toimetulemiseks.

Kui Hiskija kuulis, et rahvas pagendatakse alles peale tema surma (s 19), vastas ta isekalt ja hoolimatult oma rahva tuleviku suhtes. Samas oli ta isiklikult kogenud Jumala päästvat väge ning teadis, et prohvetlikult kuulutatud hukkamõistu ja hävingut on võimalik pöörata, kui kuningas ja rahvas alandub Jumala ette, et Teda lojaalselt ülistada ja teenida.