Sissejuhatus kirjale:

Kui sa kuulud kasvavasse kogudusse, sellisesse kus oma usust tunnistamisel ollakse edukad, siis tead samuti milliseid probleeme toob kaasa koguduse laienemine. Uued inimesed ei ole juba olemasolevate liikmete kloonid. Neil on iseloom ja nad on isiksused, neile omane taust ja kultuur, mis on vorminud nad just selliseks nagu nad on. Jumal armastab neid just sellistena ning seepärast ei saa keegi koguduses öelda: “Armastaksime neid uustulnukaid veidi enam, kui nad natukenegi püüaksid meie moodi olla.” Just seline oli ka galaatia koguduse probleem.

Kogudusse tulnud uued kristlased oli paganad ning mitmed inimesed emakirikust Jeruusalemmas soovisid näha neid juutidena käitumas. Kui Jeesus oli Iisraeli Messias, siis need, kes Teda armastasid, peaksid samuti täitma Iisraeli käsuseadust - see oli argument mille najal galaatia koguduse uusi liikmeid ka sunniti uuteks sammudeks. Paulus üritas oma kirjaga seda protsessi peatada. Jumal armastas neid uusi paganatena, ning nemad võisid Jumalat armastada samuti paganatena.

Paulus uskus, et Jeesuse tulemine oli muutnud kogu armu maastiku. Aeg oli täis saanud  (Gl 4:4). Nüüdsest oli Jumala leping Iisraeliga avatud kõikidele rahvastele. Ja ukseks sellesse lepingusse oli usk: Jeesusesse uskumine ja Tema usaldamine oli see, mis tegi inimesed õigeks Jumala ees. Käsuseadus koos oma reeglite ja tseremooniatega  - sobiva toidu, ümberlõikamise ning detailirohke religioosse kalendriga - oli sajandeid lahutanud juute ning paganaid. Aga see ajastu oli nüüd läbi. Paganad ei pidanud end siduma juutide käsuseadusega, vaid nad olid vabad armastama Jeesust selliste inimestena nagu olid. Neile esitati kutse liituda Jeesuse koguduse osadusega ning kogudusele esitati kutse olla osaduses nendega.

Nii ongi Pauluse kiri galaatlastele  lugu kahest erinevast rassist, kes kuuluvad samasse kogudusse. See on ka lugu kahest erinevast Jumala toimimise ajastust inimkonna ajaloos. See lugu kutsub meid rõõmustama evangeeliumi levimise üle, mis ühendab inimesi erinevaist rahvustest üle maailma ning jutustab Püha Vaimu väelisest toimimisest inimeste sisemisel muutmisel ning osaduse loomisel Jeesuse nimes.

Kommentaar:

Kiri galaatlastele on terav, riiakas kirjatükk. Oma teistes kirjades alustab Paulus Jumala tänamisega sõprade eest, nende usulise kasvamise eest ning rõõmu eest, mida nad tema ellu toovad ( nt kiri filiplastele, Fl 1:3). Galaatia kirja alguses aga on ta hämmastunud kuuldes, et nood  hakkavad usuteelt kõrvale eksima (s 6). Ta laskub lausa needmiseni (s 8,9) kõigi nende suunas, kes moonutavad evangeeliumi sõnumit ning lõhestavad kogudust. Me ei tea täpselt, kes sellist segadust Galaatias tekitasid, aga selge on, et sealsete kogdustega ei olnud asjad korras ja et see ärritas Paulust sügavalt, ning ta soovis et ka galaatlased ise suhtuksid probleemi täie tõsidusega.

Hakates sisse elama selle kirja pingesse ning viha tunnetesse, kuulata siiski kõigepealt ka kirja alguse helgemaid ja tundlikumaid noote. Paulus räägib siin armust, rahust ja Jeesusest (s 3). Ta räägib ristist kui Jeesuse vabatahtlikust, täie meelevallaga tehtud üliheldest  “enese-ohvriks-andmise” teost (s 4). Jeesus “armastas mind ning on iseennast loovutanud minu eest” (Gl 2:20). Ja see kingitus, see and, muudab terve maailma. See vabastab inimesed “praeguse kurja aja” köidikutest (s 4) ning toob esile uue ajastu sünni, kus elud ning identiteedid ei ole enam päästmatult määritud inimese patust. Ka meie kõige jubedamad teod ei jää enam pitseriks, mida peame igavesti kandma.

See sõnum Isa armust ning Poja kingitusest, sõnum andestusest, vabadusest ning uue maailma koidikust ongi Pauluse evangeelium. Ta kasutab sõna “evangeelium” salmides 6-9 tervelt viiel korral! Evangeeliumis on tõde, usub Paulus - selline tõde, mida ei saa sobivaks nudida ega lühikeseks näppida, seda ei ole vaja kuidagi laiendada või kaunistada. See ise on standard: spetsiifiline ning piisav. Paulus õppis seda head sõnumit Jumalalt ja ta jutustab sellest meile hiljem täpsemalt. Praegu aga räägib ta sellest põhjusel, et see on viis kuidas tema teenib Kristust - vaatamata sellele, kas see inimestele meeldib või mitte.