Ühes mulle tuttavas kirikus on vitraažidega aknad, millel on kujutatud Vana ja Uut Testamenti, ning need on vastavalt nimetatud “Seaduseks “ ja “Armastuseks”. Mõnikord kristlased vastandavad neid kaht Jumala toimimise erinevat faasi, kuid Paulus ei esitle neid nii. Tema näeb Vana Testamenti kui lõputa lugu, mis sirutub horisondi taga oleva tõotuse poole. Vana Testament on janu; Uus Testament vesi. Aabrahami lugu 1.Moosese raamatus on osa Iisraeli igatsusest “seemne”, saabuva poja järele, kes muudaks Jumala armu nähtavaks väga elaval ja täiesti uuel viisil. Ja temas saab Jumala tõotus täidetud. Lootus riietatakse lihaga, ning nagu eilsest tekstist lugesime, saab Aabrahami õnnistus osaks kõikidele peredee üle maailma.

Käsuseadus, mille Mooses tõi vaid mõned sajandid Aabrahami järel, ei võinud tuua lootust. Seadusel oli kindel eesmärk. See anti, “üleastumiste” pärast (s 19). See andis nime ja defineeris patu, osutades üheselt ja positiivselt õigete toimimismustrite poole, kuid selles sisaldus ühtlasi ka frustratsioon, sest rangele seadusele on samas ka väga raske kuuletuda. Tundub, et just seda pidas Paulus silmas kui ta rääkis “needusest” (s 10). Iisraeli teekond käsuseadusega osutus tõrksaks ning keeruliseks teeks, sirge ja kindla teeraja asemel. Iisraeli ajalugu sisaldab nii suuri rõõme kui ka täielikke hävimisi. Jeesuses aga oli  “needus” nüüd eemaldatud - üles tõstetud, täideviidud ja anulleeritud (s 13).

Pauluse meelest on Jumala eesmärk edasiliikumises - mitte seadusest armastuse juurde, vaid  ajutise seadmise juurest pikaajalise ja kindla tõotuse suunas. Käsuseadus anti “kuni tuleb sugu” (s 19). Nüüd sai selle töö tehtud ning piirjoon, millega käsk Iisraeli piiritlenud oli, murti lahti heade sõnumite läbi Jeesusest.