Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Miks?!

Kolmapäev, 20. September 2017

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 12:1-6

Jeremija küsib ja Issand vastab
1„Sina jääd õiglaseks, Issand, kuigi ma riidlen sinuga. Tõesti, ma tahaksin sinuga rääkida õigusemõistmisest. Miks läheb korda õelate tee? Miks kõik petised elavad rahus?
2Sina istutad neid, nad juurduvad, nad kasvavad, kannavad isegi vilja. Nende suus oled sa ligidal, aga nende neerudest kaugel.
3Kuid sina, Issand, tunned mind, näed mind ja katsud läbi mu südame, missugune see on sinu ees. Lahuta nad nagu tapalambad ja pühenda veristuspäevaks!
4Kui kaua peab maa leinama ja kõigi väljade rohi kuivama? Nende kurjuse pärast, kes seal elavad, hukkuvad loomad ja linnud, sest nad ütlevad: „Tema ei näe meie lõppu.””
5„Kui sa väsid jalameestega koos joostes, kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal võid sa olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus?
6Sest isegi su vennad ja su isa pere, needki petavad sind, needki karjuvad täiest kõrist sulle järele. Ära usu neid, isegi kui nad sinuga lahkesti räägivad!”

“Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud. Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku. (Ps 73:2-3) Palu, et Jumal hoiaks sind täna kadeduse ja kibeduse eest.

Selles ahastusehüüdes, mis on otsekui võetud Psalmist 73,  on koos Jeremija enda kannatus, aga ka paljude süütult kannatajate küsimus, miks kurjad saavad rahus õitseda. Võib tunduda, et kuuleme süüdistuse nooti Jumala poole, kes ei ole õnnetust ära hoidnud, vaid on isegi lubanud olukorral nii hulluks minna. Ükski prohvet pole kuulus oma maal ja seda polnud ka Jeremija. Rahvas ei tahtnud tema kuulutust uskuda. See ei lubanud patusele rahvale helget tulevikku, vaid Jumala karmi karistust. Vastumeelsus prohveti sõnumi suhtes viis lõpuks lausa tapmisähvardusteni. 

Jeremija väljendab oma üksindust ning isoleerituse tunnet, mida ta prohvetina nii sageli kogeb, aga ka meeleheidet järjekordse Jumala kohtumõistmise sõnumi üle, mida ta on varsti 40 aastat kuulutanud, aga mis siiani veel tulnud ei ole (Jeremija kutsumise ja Jeruusalemma langemise vahele jääb veidi üle 40 aasta). Põud, millele Jeremija viitab (s 4), on juba märk sellest, et rahva kurjuse tagajärjed hakkavad kätte jõudma. Ometi ei pane rahvas ka seda hoiatust tähele. 

Jumala vastus prohvetile näitab, et viimane hakkab kõrvale kalduma, ja hoiatab, et tal on vaja kanda veel suuremaid asju. See on osa tema kutsumisest, ning kõigele vaatamata tuleb tal jätkuvalt usaldada Jumalat. Issand hoiatab, et ta alla ei annaks, vähemalt mitte oma lähedaste arvamuse pärast. Sest neidki ei saa ta usaldada.

Vaadates Jumala tegevust, paneme tähele, et Ta on sageli oma töötegijate usu proovile pannud. Ka apostel Paulust ähvardas pikkadel misjonireisidel pidevalt surm. Kuid ta ei murdunud ja jätkas Issandalt saadud ülesande täitmist. 

Nendes salmides on suurel prohvetil suur mure. Tema oli oma elu pühendanud Jumalale. Kuidas laseb aga kõikvõimas Jumal elada õelatel ja kurjadel inimestel? Elada neil, kes on Jumala hüljanud? 

Seda rasket küsimust kuuleme tihti ka tänapäeval. Miks saavad surma süütud lapsed, loodusõnnetustes hukkuvad tuhanded inimesed? Sellele esmapilgul raskele küsimusele on olemas selge vastus: maailm tervikuna on kurjusest ja vägivallast nähtavalt mõjutatud, sest mitte ainult inimesed, vaid kogu loodu ägab patu tagajärjel maailmas tegutseva ja hävingut tekitava kurjuse all (vt Rm 8:22).

 Jumal ei vasta sageli meie miks küsimustele, ent sellest hoolimata saame loota Tema ustavusele ja armastusele. Tema hoolib oma karjast. Sageli tundub meile, et kurjus ei saa kätte oma palka. Ent Jumal on igavene ning näeb igal hetkel seda, mis oli eile ja mis on homme. Inimene oma piiratuses ei suuda kunagi saavutada Jumala kõikvõimsat silmavaadet. Sündmus, mis meile tundub praegusel hetkel vale ja mõistmatu, võib osutuda kokkuvõtteks ainuõigeks. Nii on Issanda kohtuotsused alati õiged. Ka rasketel aegadel ei tohi unustada, et armastus võidab lõpuks niikuinii. 

 
See kes jääb ustavaks, saab sageli vaid Jumala peale loota. Ometi kannab Jumala ustavus läbi ka kõige raskematest aegadest, ning siis saab koos lauljaga hõisata: “ Ma laulan Issanda heldusest igavesti, ma kuulutan oma suuga su ustavust põlvest põlve.” (Ps 89:2)

Selle kommentaari autor: APÜ