Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 4:1-12
Näited Aabrahamist1Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?
2Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.
3Sest mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.”
4Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale.
5Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,
6nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult:
7„Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.
8Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.”
9Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk õiguseks.
10Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.
11Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks ka neile,
12ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.
Paganaid Roomas ja mujal, ei liidetud Jumala plaaniga päästa kogu maailm, kuidagi kogemata või hädalahendusena sellepärast, et juudid ei võtnud vastu evangeeliumi. Samuti ei ole Jumala ootus, saada inimestelt usu ja usalduse vastus päästesõnumit kuuldes, kuidagi uus või hiljem tekkinud asi. Nüüd toob Paulus diskussiooni ka Aabrahami, et näidata kuidas Jumal on usuisade aegadest peale pidanud võimalikuks ka ümberlõikamata ja sünnilt Tema rahva hulka mittekuuluvaid inimesi arvestada kui õigeid. Aabraham oli juutide suur esiisa, kuid siis kui Jumal teda kutsus, oli ta pagan! Jumal ei aktsepteerinud teda sellepärast, et ta oli seadusekuulekas, vaid sellepärast, et ta usaldas ja uskus ning vastas Jumala kutsele. Pääste on Jumala vabalt antud and!
Juudid toetasid oma väidet kõrgemasse seisusesse kuulumisest asjaolule, et nad liha poolest pärinesid Aabrahamist. Salmis 11 aga näitab Paulus, et Aabraham on tegelikult esiisaks igaühele, kes usub, pärineb ta siis juutide või muude rahvaste hulgast. Mitteuskujaist juutide ainuke reealne seos Aabrahamiga on nende sugupuu. Paulus kasutab siin tsitaati Taavetilt (s 6-8) selleks, et rõhutada kuidas Jumal annab andeks ning võtab vastu patuseid, kes päästet ei vääriks (Ps 32:1-2). See väide vastandus tollel ajal laialt levinud uskumusele ja vastandub ka kaasaegsele mõtteviisile, et enda päästet on võimalik ise kuidagi välja teenida.
Dalai Laama ütles kord, et meil tuleb ise enda päästmiseks vaeva näha, sest mitte keegi teine ei tule meid päästma. Aabraham, Taavet ja ka Paulus kuulutavad aga sõnumit- et Jumal võtab vastu kõiki patuseid inimesi, kellel ei ole ette näidata mingeid häid tegusid pääste välja teenimiseks. Ja Jeesus oli see, kes tuli selleks, et meid päästa. Pääste ja vastuvõtmise aluseks aga on uskumine.
Uskuda tuleb ristilöödud Kristusesse. Samamoodi kui Aabrahamil, pole ka meil mingit alust kiitlemiseks iseenda väärt olemisest. Kui keegi on uhke sellepärast, et on kristlane, on ta asjast täiesti valesti aru saanud. Mitte ükski kristlane ei saa Frank Sinatraga kaasa laulda “ma tegin seda ise, omal viisil” - kui nad vaatavad enda elule, mille Kristus on lunastanud.
.
Selle kommentaari autor: Ray Porter