Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 14:1-14
Jeesus julgustab jüngreid1Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!
2Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?
3Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.
4Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.”
5Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?”
6Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.
7Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete teda ja olete teda näinud.”
8Filippus aga ütles talle: „Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!”
9Jeesus ütles talle: „Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!?
10Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.
11Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.
12Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde
13ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas.
14Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.
Jeesusega koos oldud 3 aasta vältetl oli ette tulnud palju asju, mida jüngrid ei mõistnud. Nüüd oli Jeesus just öelnud, et ta jätab nad maha (Jh 13:36) ning et Peetrus, nende juht ja eestkõneleja, kukub eriti haledalt läbi (Jh 13:38). Ning jüngrid on mures.
Jeesus ei taha, et tema järgijad käiksid ringi mureliku südamega (s 1), vaid, et nad oleksid julgustatud ja tugevdatud tundes Teda ja Isa väga lähedaselt ning mõistes ja usaldades neid, kui igasuguse julgustuse allikat. Sellest tekstist leiame imelise aluse, miks otsida Jumalaga veel palju lähedasemat osadust: et olla veel kindlam oma usus ning jagada ka teistega seda kindluse allikat.
Samas on oluline tähele panna, et isegi Jeesuse jüngreid võib kimbutada ärevus. Aga ka sellisel juhul õhutab Jeesus inimest usus kindlaks jääma. Kaudselt esitab Jeesus siin iseennast kui seda, kellest saab kahtluse hetkedel usus kinni hoida, ning kelle tundma õppimise läbi võib usk kasvada.
Jeesus tahab oma järgijaid veenda selles, et usule suurde Jumalasse on olemas täiesti kindel alus ning inimene võib julgeda olla täielikult sõltuv sellest suurest Jumalast. Ka nüüd, kui ta jüngritest peatselt lahkub, ei jäta Jumal neid ning see lahkumine viib jüngrid hoopis edasi järgmiste imeliste õnnistuste juurde ( Jh 16:7). Jeesuse lahkumine kinnitas jüngrite tulevase saatuse (s 2-6). Jeesus toetub sellele, et jüngrid olid juba maitsta saanud Tema headust ja usaldusväärsust - kui tema tõotused ei oleks tõesed olnud, siis ta oleks neid ju hoiatanud, sest Ta oli nende armastav kaitsja ja karjane.
Filippus omalt poolt väljendab jüngrite komistavat ja kahtlustega maadlevat usku (s 8). Selle peale annab Jeesus veelkord kinnituse kõikidele murelikele järgijatele. Me kõik vajame kindlat ja kõikumatut teadmist - kuid see tuleb Jeesust nähes ning Teda tundma õppides, ning nähes oma silma ees seda kõikemuutvat visiooni , kõikidest nendest tõotustest, mis usu läbi ja osaduses Isaga veel realiseeruvad. Isa ja Poja kindel ühtsus annab aluse selliseks kindlaks tunnistuseks (s 12), aga ka julgustuse abi ja jõu palumisesks (s 13,14). Kuuldes ja uskudes Jeesuse sõnu, hakkame nägema Isa ja Tema tööd! Ning milline eesõigus see on!!
Selle kommentaari autor: Paul Woodbridge