Kui oled kellegagi lähedases suhtes, on loomulik, et tahad temast järjest rohkem teada saada, avastada kõike, mis selle inimesega on seotud. Mõnikord tähendab see, et võid avastada ka raskeid ja kurvakstegevaid asju, millega toimetulek nõuab sinult palju. Siiski on nii, et kui tõeliselt kedagi armastada ja aktsepteerida - tuleb ka selliste asjadega silmitsi olla ning mõnikord ka leppida.

Salm 3 ütleb, et igavene elu on “tunda” nii Isa kui ka Jeesust -  see tähendab aina sügavamat suhet nende mõlemaga ja suuremaid nõudmisi sellele suhtele, aga ka tasu, mis ulatub kaugelt üle selle mida oskaksime ette kujutada. Eriti kui hakkame avastama Jumala armu ja heldust ning kuidas need voolavad ja kannavad meie suhet Jeesuse ja Jumalaga.

Tegusõna “andma” kordub 17. korral selles peatükis (ning 76 korda Johannese evangeeliumis). Nii Isa kui Poeg on väga helded Andjad. Isa on andnud kõik Poja kätte. Sellest näeme, et nad on üks, sest nad jagavad kõike: Poeg on ja teeb kõike seda mida Isa on ja teeb (Jh 5:19–23; Jh 10:29-30; Jh 13:3; Jh 17:10). Nende omavahelise suhte lähedus on võti arusaamiseks. See on ka võti meie teekonna jaoks Jumalaga ning sisenemiseks igavesse ellu (s 3). Näha Isa, võrdub Poja nägemisega Tema õiges ning unikaalses rollis, Isa paremal käel. Ja nii on Jumala auhiilgus (kirkus) Poja, ehk “ Isast Ainusündinu kirkus” (Jh 1:14).

Oleme loodud au tooma Jumalale. Kui meie peamine eesmärk on “austada Teda ning Temast rõõmu tunda igavesti.” (Westminster’i katekismus), siis tuleb meil siin maailmas ellu viia Tema missiooni (s 4). Jumala kummardamine, austamine ja Temast tunnistamine kuuluvad kokku, tunnistamine üksikuna on tegelikult vaid üks Jumala austamise vorme, mis toob au nii Isale kui ka Pojale läbi Püha Vaimu. Ning läbi elu, igas asjas peakski meie eesmärk olema austada Teda veel rohkem, tuua Talle veel enam au.