Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 19:31-42
Jeesus pannakse kaljuhauda31Aga et oli pühade valmistuspäev, siis palusid juudid Pilaatust, et ristilöödute sääreluud löödaks katki ja nad viidaks minema, et ihud ei jääks ristile hingamispäevaks - sest see hingamispäev oli suur püha.
32Sõdurid tulid nüüd ja lõid katki sääreluud nii esimesel kui teisel, kes koos Jeesusega olid risti löödud.
33Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki tema sääreluid,
34vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.
35Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.
36Sest see on sündinud, et läheks täide Kiri: „Ühtegi tema luud ei purustata.”
37Ja veel teine kirjakoht ütleb: „Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud.”
38Aga pärast seda palus Arimaatia Joosep - ta oli Jeesuse jünger, kuid salaja, sest ta kartis juute - Pilaatuselt luba võtta Jeesuse ihu. Ja Pilaatus lubas. Siis ta tuli ja võttis Jeesuse ihu.
39Siis tuli ka Nikodeemos, kes kord varem oli tulnud Jeesuse juurde öösel, ja tõi kaasa sada naela mürri ja aaloe segu.
40Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme.
41Seal paigas aga, kus ta risti löödi, oli aed ning aias uus haud, kuhu ei olnud veel kunagi kedagi pandud.
42Sinna nad panid nüüd Jeesuse juutide pühade valmistuspäeva pärast, sest see haud oli lähedal.
Meie eest on läbi käinud terve plejaad erinevaid isiksusi, mõned neist halvad, teised heade kavatsustega aga nõrgad, mõned tugevad ja ustavad. Nüüd lisandub neile veel kaks: Nikodeemos ja Joosep Arimaatiast. Üks neist on pühendunud, kuid täis hirmu, teine kõhkklev, kuid innukas järgima.
Siiani on mõlema jüngriks olemine toimunud salaja , aga Jeesuse surm on nad oma peidupaigast välja toonud. Huvitav, kas Nikodeemosele meenus tema esimene öine külaskäik Jeesuse juurde ning tema elu muutev jutuajamine Jeesusega? Ja Joosepi, mõjuka religioosse juhi jaoks, oli ettearvamatult käituva Pilaatuse käest Jeesuse ihu nõudmine suurt julgust nõudev tegu.
Arvatavasti olid mõlemad jälginud Jeesuse suremist. Võibolla mõistsid nad nüüd, kuidas Jeesuse surm tõi au Jumalale ning otsustasid panna Tema au ettepoole enda positsiooni aust juudi ühiskonnas (vrdl Jh 12:40-43). Võibolla sai Nikodeemos nüüd aru, mida Jeesus oli mõtelnud öeldes, et Inimese Poeg tuleb “ülendada” (Jh 3:14)?
Mõlemad mehed oli rikkad, ning ligi 35 kg lõhnarohte oli hulk, mida tavaliselt kasutati vaid kuninglike matuste puhul (aga see oligi kuninglik matus!) Võime tajuda õrnust selles, kuidas need 2 meest võtavad Jeesuse ihu, mähivad selle suure hoolega linadesse ning asetavad Joosepi hauda puhkama.
Jüngriks olemine ei ole kunagi kerge ning mõnikord järgitakse Jeesust vaid distantsilt - nagu tegid seda Nikodeemos ja Joosep. Võime ju soovida, et suudaksime toimida suure entusiasmiga nagu Peetrus, või olla nii intensiivsed kui Johannes - aga Jeesus armastab meid sellisena nagu meie oleme. Ta võtab vastu meie armastuse ohvri isegi siis, kui see tuleb viimasel hetkel ning uuendab meie elud.
Selle kommentaari autor: David Bracewell