Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jn 4:1-11
Joona meelepaha ja Issanda arm1Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
2Ja ta palus Issandat ning ütles: „Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.
3Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!”
4Aga Issand küsis: „Kas sul on õigus vihastada?”
5Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.
6Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.
7Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.
8Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”
9Aga Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?” Tema vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.”
10Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,
11aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!”
Võib öelda, et Joona oli tujukas prohvet, kes viimselt siiski “kummardas Issandat, kes oli teinud taeva ja maa”. Sellest hoolimata valib Jeesus Joona tunnustähe osutamaks oma päästetööle, teisalt aga osutab Joona lugu vägagi ohtlikule suhtumisele Jumalasse, mis inimee südame sügavuses võib peituda.
Piiblitekstis, 1 salmis on Joona meelest Jumala kaastunne ja halastus mitte lihtsalt “väga vale”, vaid vähemalt sama kuri, kui see kurjus, millest niinevelased meelt pidid parandama! Aga puu, mille Jumal lasi Joonale varjuks kasvada, kuni viimane ootas Niineve hukku - oli tema meelest hea asi, see tegi ta õnnelikuks. Joona oli niivõrd sissevõetud omaenese mugavusest, et puu äkiline kuivamine oli talle vähemalt sama suur tragöödia kui Niineve meeleparandus (s 3,9).
Vaatamata kõigele, mida prohvet kogenud oli, jäi tema jumalakummardamine sõltuvaks esmajoones ta enese mugavusest ning sellest mida pidas end väärivaks. Kui meie kirjeldame end Jeesuse järgijatena, siis milliseid “tingimusi” võib peita meie kuulutus? Kas oleme tegelikult valmis nägema asju nii nagu Jumal näeb? Kui palju oleme valmis võtma vastu neid, kes meist erinevad ja keda ise millegipärast peame mitteväärivaiks?
Joona tundis hästi seda Jumalat, keda ta kummardas; Tema kaastunnet, Tema armu, Tema peaaegu mõistetamatut armastust kõigi oma loodute vastu (s 2). Ja ikkagi oli seesama arm ja halastus - Jumala kummardamise põhjus - ka Joona vihastamise ja äratõukamise aluseks. Jumala armastus meie vastu ületab universumi piirid, ta armastab meid kõige kaugemast tähest kõige põhjatuma sügavikuni. Ja ta suhtub samamoodi neisse, kes meist erinevad. Igaühe kohta, kellele meie keelaksime koha Jumala lauas, küsib Ta meilt: “Kas ma ei peaks ka temast hoolima? (s 11). Joona ja tema Jumal jätavad meid täna silmitsi just selle küsimusega.
*Levi Yitzchak of Berditchev, ‘You’ in Adam” Triangle, 1994
Selle kommentaari autor: Tim Meadowcroft