Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 3:1-10
Peetrus tervendab jalutu1Peetrus ja Johannes läksid üles pühakotta palvusele, mida peeti pärastlõunal kella kolme ajal.
2Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu. Ta pandi päevast päeva pühakoja selle ukse ette, mida nimetatakse Ilusaks väravaks, pühakotta minejailt almuseid paluma.
3Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust.
4Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!”
5Too jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada.
6Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!”
7Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks
8ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites.
9Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas.
10Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud.
Ajal, mil õpetasin pühapäevakoolis, oli see piiblilugu üks mu lemmikuid. Praegugi veel meeldib mulle laulda: “Seal ta läks - kõndides ning hüpates ning Jumalat kiites!” Kuid nähes siin ainult üht toredat lugu, jääme paljust ilma.
Mõeldes sellele kui kaua too mees oli haige olnud, ning sellele, kui sageli teda templi ette toodi (s 2,3) tundub mõeldamatu, et ta ei olnud kunagi kuulnud või näinud Jeesust - ja et keegi ei olnud teda ka tervendamiseks Jeesuse juurde viinud (Mk 2: 1-12). Mida võis too mees tunda, kui kuulis teiste tervenemisest, aga ise ei saanud Jeesuse maapealse teenimise vältel terveks?
Meie elus on asju, mis ei sünni sel ajal ega viisil kui tahaksime ning üsna kindlasti on see samamoodi ka palvetega tervise pärast. Seda on raske aktsepteerida ning see võib osutuda usule suuremaks väljakutseks, kui oodata oskame. Kuidas siis reageerida sellistes olukordades? Keeruline on tunnistada, et meil polegi kõiki vastuseid ning lubada Jumalal olla Jumal.
Too mees ei oodanud ega isegi otsinud tervenemist, ning ometi sai ta selle - almuse palumise palve peale! Ja kogu selle loo sisu ei seisne selles, et mehel oli usku terveks saada, vaid et tervenemine sündis Jeesuse nimes.
Jüngrid teadsid, et Jeesuse nimi on väeline, ja et Jeesus oli tõotanud, et nende läbi hakkavad sündima sellised asjad (Jh 14:12). Meeste usk sellesse tõotusesse viis selleni, et halvatud mees ei pidanud enam iial raha kerjama. Tema kohtumine Jeesusega, Jeesuse nimel teeniva uskliku vahendusel, tõi kaasa mehe elu täieliku muutumise. Ja kuigi talle ei tulnud tervis maapealse Jeesuse kaudu, oli tal elumuutev kohtumine ülendatud Issandaga Püha Vaimu väes, mille tõid meheni Jeesusesse uskuvad järgijad. Ehk peaksime ka meie palvetama, et võiksime enam olla taoliste kohtumiste vahendajad ja osalised?
Selle kommentaari autor: Julie Robb