Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Inventuur

Reede, 1. Juuni 2018

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 4:32-37

Ühine vara
32Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.
33Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal.
34Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha
35ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.
36Näiteks Joosep, Küprose saarelt pärit leviit, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabaseks, mis tähendab Julgustuse poeg,
37müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge ette.

Tee üks aus inventuur oma kogudusele. Kas olete usklikena ühtne kogukond? Või pigem mida ääre poole, seda rabedam ja seda enam inimesi tõmbamas erinevais suundades? Palu, et Jumal näitaks sulle, kus seal on sinu koht.

Jeesuse ligiolu oli selle kasvava kogukonna keskel vägagi ilmne. Üks seda kogukonda iseloomustavaid jooni oli teiste vajaduste märkamine. Nende omavaheline jagamine oli täielik ning ootustevaba ja nad ei soovinud selle eest mingit tasu. Jumalalt neile voolav arm peegeldus peaaegu käegakatsutavana nende armastuses ning helduses üksteise vastu nii, et kellelgi ei olnud millestki puudu. Kui vaid kaasajal tunneks kogudus samasugust, üle rahvuste ulatuvat ühtekuuluvust meie vaeste ja hädas olevate õdede ning vendade vastu!

Edasi toob Luukas näiteid sellele kogukonnale olulistest väärtustest. Leviit nimega Joosep elas jüngrite keskel niivõrd osavõtlikult ja helduses, et kaaslased panid talle hüüdnimeks Barnabas - “julgustuse poeg” (s 36,37). Tema perekond oli  juba aastaid tagasi emigreerunud Küprosele ning liitunud sealse üsna suure juutide kogukonnaga. Kuna neil oli kinnisvara Jeruusalemmas, oleksid nad seda igal aastal kasutanud vaid siis,  kui tulid osa võtma suurematest pidustustest. Tol ajal said maaomanikud kasumit kogudes renti põhiliselt talupoegadest ja sulastest rentnike käest (nii nagu Jeesus kirjeldas oma tähendamissõnas Lk 20:9-16). Nii et kui Barnabas müüs ära oma maaomandi, siis ohverdas ta olulise sissetulekuallika. Et tolle ajastu kultuur ülistas ja austas avalikult heategijaid, siis andis Brnabas privaatselt müügist saadud tulu apostlitele ära jagamiseks,  ja vältis seda tehes ka igasugust tõusmist sotsiaalsel redelil. Selline on tõeliselt ohverdav armastus. Ja kui selline armastus saab nähtavaks kogukonnas, siis pole ime, et apostlite kuulutus ülestõusmisest toimus suure väega!

Kogudus on kutsutud elama ja praktiseerima armastust. Aga me ei saa ohverdada ei iseennast ega ka oma vara teistele, kui  pole teadlikud nende vajadustest. Sageli täname Jumalat Tema õnnistuste eest, kuid unustame toita näljaseid, anda janustele kvaliteetset joogivett, pakkuda ulualust võõrastele ja kodututele, riietada hädasolijaid, hoolitseda haigete eest ning külastada vange (Mt 25:35-40). Taolises möödavaaatamises aga ignoreerime Issandat ennast.

 
“Tänu sulle Issand, minu koguduse eest, et see on osa sinu kogudusest! Palun näita mulle, kus oleme olnud nõrgad, ning muuda meid tugevaks teenima seda maailma nii, nagu oled meid läkitanud. Palume seda Sinu võimsal nimel. Aamen.”

Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson