Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 21:1-27
Orjade seadus1Ja need on seadused, mis sa pead panema nende ette:
2kui sa ostad sulaseks heebrealase, siis ta teenigu kuus aastat, aga seitsmendal saagu ta vabaks lunamaksuta.
3Kui ta tuli üksinda, mingu ta ka üksinda; kui ta oli naisemees, mingu naine koos temaga.
4Kui ta isand andis temale naise ja see sünnitas temale poegi või tütreid, siis naine ja lapsed jäävad isandale, aga tema mingu üksinda.
5Aga kui sulane ütleb kindla meelega: Ma armastan oma isandat, naist ja lapsi, ma ei taha vabaks saada,
6siis tema isand viigu ta Jumala ette ja seadku ukse või piitjala juurde: ta isand torgaku tal kõrv naaskliga läbi ja ta teenigu igavesti.
7Kui keegi müüb oma tütre teenijaks, siis see ei tohi sulaste taoliselt ära minna.
8Kui ta ei meeldi oma isandale, kes tema on määranud enesele, siis lasku see teda lunastada; aga tal ei ole luba teda müüa võõrale rahvale, kui ta tema hülgab.
9Aga kui ta määrab tema oma pojale, siis ta peab temale andma tütre õigused.
10Kui ta võtab enesele veel teise naise, siis ei tohi esimesele vähendada toitu, katet ja abieluõigust.
11Aga kui ta tema suhtes ei täida neid kolme tingimust, siis ta võib maksuta ära minna, ilma lunarahata.
Seadused isikuvastaste süütegude kohta12Kes teist inimest lööb, nõnda et see sureb, seda tuleb karistada surmaga!
13Aga kui ta teda ei ole varitsenud, vaid Jumal on lasknud ta tema kätte sattuda, siis ma määran sulle ühe paiga, kuhu ta võib põgeneda.
14Aga kui keegi on riivatu oma ligimese vastu, tappes tema kavalusega, siis sa pead tema võtma surmamiseks isegi mu altari eest!
15Kes lööb oma isa või ema, seda karistatagu surmaga!
16Kes röövib inimese, kas ta selle müüb või see leitakse tema käest, seda karistatagu surmaga!
17Kes neab oma isa või ema, seda karistatagu surmaga!
18Kui mehed riidlevad ja üks lööb teist kivi või tööriistaga, nõnda et teine ei sure, vaid lamab asemel,
19siis on lööja süüta, kui teine tõuseb üles ja saab õues kepi najal käia; ometi peab ta temale tasuma viidetud aja eest ja hoolitsema, et ta saaks terveks.
20Kui keegi lööb kepiga oma sulast või teenijat, nõnda et ta tema käe all sureb, siis tuleb teda karistada.
21Aga kui too jääb veel päevaks või paariks elama, siis ei tule teda karistada, sest too oli ju ostetud tema raha eest.
22Kui mehed taplevad ja tõukavad lapseootel naist, nõnda et see enneaegselt sünnitab, muud kahju aga ei teki, siis tuleb süüdlast rahaga karistada; nõnda nagu naise mees temalt nõuab, nõnda andku ta seda nurisünnituse pärast.
23Aga kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu,
24silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu,
25põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu.26Kui keegi lööb oma sulase või teenija silma ja rikub selle, siis ta peab tema silma pärast vabaks laskma.
27Ja kui ta lööb oma sulasel või teenijal hamba välja, siis ta peab tema hamba pärast vabaks laskma.
Teretulemast seadusandluse juurde! Need seadused ei olnud 21.sajandi tarvis, kuigi nad kõnetavad meid sellegipoolest ka täna. Kuidas?
Esmalt näeme, et juutide orjapidamine ei olnud tähtajatu, igavene, vaid peale kuut aastat tuli orjad vabaks lasta. Tuleb meeles pidada, et Iisrael oli Egiptuses väga ränka orjaiket kandnud ning need seadused olid mõeldud selleks, et nad ei hakkaks kopeerima Egiptuse süsteemi.
Teiseks viitavad need seaduse asjaolule, et orjapidamine iseenesest ei olnud probleem. Pigem oli see tol ajal eeldatav sotsiaalse struktuuri osa, mida oli võimalik kuritarvitada, kuid mida sai kasutada ka elu säilitamise vahendina. See võib olla ka üks põhjusi, miks uuemad tõlked nagu NIV kasutavad sõna “ori” asemel sõna “sulane”. Orjapidamine ei pea tingimata alati olema kuri süsteem, eriti kui seda kontrollib Jumala armastuse seadus. Ja tänasest tekstist näeme, et mehed said parema kauba kui naised.
Kolmandaks võis reaalselt juhtuda, et orjad hakkasid “armastama” oma peremehi (s 5), ning siis võidi läbi viia sümboolne rituaalne tseremoonia, mille käigus nende kõrvad läbistati igavese teenistuse märgiks. Psalm 40:7 kasutab seda kujundit märkides, et ka meie võime oma kõrvad “avada” lasta, astudes igavesse teenistusse Issandale.
Vana Testamendi erinevad koodeksid on erinevate rõhuasetustega. Mõned keskenduvad sellele, miks inimesed tegid seda, mida nad tegid - sel puhul on seaduse fookuses inimese sisemine muutumine. 2Ms 20-23 peatükis on aga inimese loomuse küsimused teisejärgulised; rõhk on pigem selgel nig korrektsel kohtumõistmisel, mis vastab küsimusele, kuidas tuleks edasi toimida. Lihtsamalt öeldes: kui su eesel kukub kellegi teise poolt kaevatud auku, ei ole mingit vahet, miks see juhtus (vt 2Ms 21:33).
Selle eest aga võetakse vaatluse alla erinevad kehavigastuste tekitamised, keskendudes selguse loomisele erinevate tegude tagajärgedes, aga samas üldse mitte arutades, miks midagi juhtus. Ainuke erand on siin esimene juhtum, kus on oluline, kas löömine toimus tahtlikult või kogemata.
”Silm silma vastu” juhtumeid on Vanas Testamendis käsitletud kolmel korral (veel ka 3Ms 24:20 ning 5Ms 19:21), ilmselt eesmärgiga piirata isikliku veritasu ja kättemaksu vohamist ning tuua rahva teadvusesse prorportsionaalse õiguse tunnetus. Siin on oluline märgata, et õiglust taotletakse neis lõikudes eelkõige kannatanud poolele, mitte aga iseenesele.
Jeesus pöördub sellesama teema juurde Matteuse evangeeliumi 5. peatükis viidates, et paljude jaoks on lihtsam kasutada olemasolevat kohtusüsteemi, kui hakata omaenese õigussüsteemi looma, mis ka väga lihtsalt võib kalduda vaid enese huvide kaitsmiseks.
Selle kommentaari autor: Richard Briggs