Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 7:17-29
Stefanose kõne17Kui nüüd lähenes selle tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli andnud, kosus rahvas ja kasvas Egiptuses,
18kuni tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.
19See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi kurja meie isadele, nõudes, et nende imikud heidetaks ära, nii et need ei jääks ellu.
20Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda kasvatati kolm kuud tema isa kojas.
21Aga kui ta oli ära heidetud, siis vaarao tütar lapsendas ta ning kasvatas endale pojaks.
22Ja Moosesele õpetati kogu egiptlaste tarkust ja tema oli vägev oma sõnadelt ja tegudelt.
23Aga kui tal neljakümnes aasta täis sai, tuli tema südamesse mõte minna vaatama oma vendi, Iisraeli lapsi.
24Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.
25Ta arvas, et ta vennad mõistavad, kuidas Jumal tema käe läbi annab neile pääste, aga nad ei mõistnud.
26Ja järgmisel päeval, sattudes nende juurde, kui nad tülitsesid omavahel, katsus ta neid lepitada ja ütles: „Mehed, te olete ometi vennad, miks te siis teete teineteisele ülekohut?”
27Aga see, kes tegi ligimesele ülekohut, tõukas ta eemale ja ütles: „Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?
28Kas sa tahad ka mind hukata samal kombel, nagu sa eile hukkasid egiptlase?”
29Nende sõnade pärast Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal, kus talle sündis kaks poega.
Juudid ei olnud eksiteel templi suhtes - oli ju see Jumala enda juhtnööride kohaselt ehitatud. Aga isegi selle ehitaja - Saalomon teadis juba siis, et tempel ei saa iial olla Jumala otsene “kodu” või asupaik (1Kn 8:27) ja see polnud nii ka ette nähtud. Stefanos on järeleandmatu oma väites, et Pühakirja tõenduse kohaselt ei ole võimalik limiteerida või piiritleda Jumalat mingi füüsilise kohaga. Jumal võtab aset oma rahva keskel ning seda väidet toetab nii käsuseadus kui ka prohvet Moosese elu - asjad mille mitteaustamises Stefanost süüdistati.
Aga lugu läheb edasi. Aabrhamist on möödas rohkem kui 600 aastat, ning 400 aastat Joosepist - kuid Jumal, ega ka Tema eesmärgid ei ole muutunud. Aabrahami Jumal on ka Moosese Jumal (s 32). Jumala tõotused on jäänud samadeks (s 17) ning viiakse täide läbi Moosese. See sünnib kannatuse kaudu, ning vaatamata tõotuse täideviija nõtrusele ning ekslikkusele. Inimesed olid võimetud, ja Mooses oli nõrk. Ainult siis, kui Jumal ilmutab ennast ning esitab kutse - saavad asjad muutuma hakata.
Sinnamaani oli ülemkohus Stefanost hoolega kuulanud. Ning kuigi nad olid nõus kõigega, mida ta ütles, ei mõistnud nad tegelikut selle tähtsust ega tähendust. Nad ei suutnud näha, et Jumal on taas toimimas - ja viisidel mida inimesed pole osanud oodata; et nad on maha maganud Jumala suurima tõotuse täitumise! Ning lisaks sellele ei kulge ka nende elu selle loo valguses.
Stefanos aga alles hakkab oma jutu kulminatsioonini jõudma; see on lugu Jumala rahvast, kes on selline, et kord kuuleb Tema sõnu ning vastab neile ning siis aga teeb kannapöörde ja hülgab kõik. Ja Moosese lugu kirjeldab mõelmaid juhtumeid. Ta oma rahvas hülgas ta enne kui nad tema juhtimise suutsid vastu võtta ning hiljem on just tema see, kes peab kandma ning toime tulema selle rahva nurisemise ning mässamisega.
Ja see lugu kordub: selline ongi Jumala ja tema rahva vaheline tüüpiline suhe. Kohe tuleb Stefanose jutustatud loosse pööre, aga antud hetkel rõhutab Stefanos, et jagab juutidega sama lugu; ta on üks nende seast, seesama ka põlvnemises. Sillad mida me kaasaegse publikuni jõudmiseks ehitame, on teistsugused, kuid mitte vähem tähtsad. Meie ühine “inimsus”, jagatud kogemus rõõmust, kaotusest, edust ja läbikukkumistest, igatsusest millegi järele mida isegi täielikult ei oska defineerida; - need on lood, mida saame jagada teisega enda kõrval, mille abil ehitada sildu.
Selle kommentaari autor: John Grayston