Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 9:19-31
Saulus Damaskuse teel19Ja kui ta oli toitu võtnud, sai ta tagasi oma jõu.Saulus oli siis mõned päevad Damaskuses jüngrite juures
20ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg.
21Aga kõik kuulajad jahmusid ning ütlesid: „Eks tema ole seesama, kes Jeruusalemmas hävitas selle nime appihüüdjaid ja kes on siia tulnud selleks, et neid viia aheldatult ülempreestrite juurde?”
22Saulus läks aga järjest vägevamaks ja ajas segadusse Damaskuses elavad juudid ning selgitas, et Jeesus ongi Messias.
Saulus põgeneb Damaskusest23Kui juba üsna hulk päevi oli möödunud, võtsid juudid nõuks ta hukata.
24Aga Saulusele sai nende salasepitsus teatavaks. Nemad luurasid aga päevad ja ööd väravais, et teda hukata.
25Kuid ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.
26Jõudnud Jeruusalemma, püüdis Saulus jüngritega liituda, ent kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.
27Aga Barnabas võttis Sauluse oma hoolde ja viis ta apostlite juurde ning jutustas neile, kuidas Saulus teel oli näinud Issandat ning temaga kõnelnud ja kuidas ta oli Damaskuses avalikult Jeesuse nimel kuulutanud.
28Ja Saulus käis nende juures Jeruusalemmas sisse ja välja ning kuulutas avalikult rõõmusõnumit Issanda nimel.
29Ta rääkis ja vaidles ka kreekakeelsete juutidega, aga need võtsid nõuks ta hukata.
30Ent kui vennad seda teada said, viisid nad ta alla Kaisareasse ja läkitasid Tarsosesse.
31Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.
Sauluse pöördumine püstitas noorele kogudusele Jeruusalemmas tõsise väljakutse armastuse osaduse sügavuse ja ulatuse osas. Kurb on aga see, et koguduse esmane reaktsioon oli väljatõukamine (s 26). Võibolla ei tohiks me varakogudust nii rangelt hukka mõista, arvestades, et isegi jumalakartlikul Hananiasel oli raske uskuda Jumalalt saadud uudiseid Sauluse pöördumise kohta (9:13).
Üsna hiljuti kohtusin Aasias grupi endiste muslimitega, kes nüüd olid Jeesuse järgijad, ning ja kes seda lugu loeksid kurva naeratusega. Nagu Sauluski, olid nemad kohtunud Jeesusega võimsa nägemuse vahendusel, mis oli muutnud nende elu ning pannud nad austama Teda kui Messiast. Kuid siis kui nad püüdsid läheneda kohalikele kogudustele suhtuti neisse kahtlustavalt ning nende ausad ja liigutavad lood Jeesusega kohtumisest võeti vastu skepsise ning umbusuga. Olid nad ikka tõesti muutunud või püüdsid lihtsalt poetuda kristlaste kogukonna hulka selleks, et seda hävitada?
Nii nagu siis, on ka praegu need kogudused, kes ei suuda ära tunda Jumala armu väge ning vabadust, ohus - muutuda suletud kauplusteks, kus needki, kes tõeliselt on kohtunud Jeesusega, ei ole teretulnud.
Õnneks ei ole see ainuke varakoguduse keskelt tulnud reaktsioon ning tänasest jutustusest võime lugeda ka sõnu “aga Barnabas” (s 27), millega tutvustatakse meile suure südamega jüngrit, kes suutis ära tunda nii Kristuse muutva väe toimimise Tarsose Sauluse juures, kui ka värske pöördunu tohutu potentsiaali jumalariigi tööks. Barnabas toimis vahendajana, võttes vastu Sauluse kui venna, tutvustades teda kogudusele ning kostes tema eest veenvalt ning osavalt. Barnabasest võime näha, milline on inimese elu, kes on kogu kontrolli oma elus üle andnud Pühale Vaimule (Ap 11:24).
Nii nagu Püha Vaim, julgustab ning lohutab ja kõneleb ka Barnabas kõrvaletõrjutud venna eest. Kas on veel kusagil Piiblis paremat pilti inimesest “täis Püha Vaimu”?
Selle kommentaari autor: David Smith