Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 1:1-9
Tervitus1Paulus, Jumala sulane ning Jeesuse Kristuse apostel Jumalast valitute usu järgi ja selle tõe tunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele,
2igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu,
3ja kes on määratud ajal teinud oma sõna avalikuks jutlustamise läbi, mis on usaldatud minu kätte Jumala, meie Päästja käsu kohaselt, -
4Tiitusele, tõelisele pojale meie ühise usu poolest: Armu ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, meie Päästjalt!
Kogudusevanemate ja ülevaatajate määramisest5Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis jäi korraldamata, ning seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks:
6kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed, keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.
7Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline, kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,
8vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
9kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma vasturääkijaid.
“Mis sellest maailmas küll saab?” Ei pea olema kibestunud vana mees või naine selleks, et kogeda ahastust praeguse ühiskonna pärast. On need siis viimased sünged uudised meediast või mingi isiklikum asi - meie ümber on küllaga näiteid sellest, kui katkine on praegu meie maailm.
Ka esimese sajandi Kreetas oli külluses tõendusmaterjali sellele, kes oli nõus ahastust tundma. Ka Paulus, pannes kõrvale kõik kenad ütlemised ning poliitilise korrektsuse, tsiteerib kohalikku kuulsust, kes oma rahvast kirjeldab järgmiselt: “valetajad, tigedad loomad, laisklevad õgardid” (s 12-16).
Ometi ei pane see Paulust ahastama. Isegi kreetalased ei pea välja jääma evangeeliumi muutvast väe mõjust. Nii suur on Pauluse veendumus evangeeliumi väesse, et kui ta Tiitusele kirjutab, siis nimetab ta oodatava ühiskondliku muutumise võtmena mitte valitsust või koole, vaid kogudust!
Ta õhutab Tiitust nimetama juhte üle terve saare, kes oskaksid selle “evangeeliumi “dünamiidiga ümber käia õigesti (s 5). Tiitus peab leidma mehi, kellede perekondlik tunnistus on eeskujulik (s 6), kellel on jumalakartlik iseloom (s 7,8) ning kes oskavad käsitleda Jumala Sõna (s 9) nii julgustamiseks, kui ka noomimiseks - sest isegi religioosses ringkonnas ei tehta alati ruumi tõele (s 10,11,16).
Nende juhtide ülesandeks on hoida kohalikku kogudust rindejoonel ning täisvalmiduses - mitte oma status quo säilitamiseks, vaid muutuste toimumiseks.
Selle kommentaari autor: Hugh Palmer