Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 2:12-17
Läkitus Pergamoni kogudusele12Ja Pergamoni koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kelle käes on vahe kaheterane mõõk:
13Ma tean, kus sa elad - seal, kus on saatana troon. Ja sa pead kinni minu nimest ega ole salanud minu usku ka neil päevil, mil Antipas, mu tunnistaja, minu ustav, tapeti teie juures, seal, kus elab saatan.
14Kuid mul on pisut sinu vastu: sinu juures on neid, kes peavad kinni Bileami õpetusest, kes õpetas Baalakit panema Iisraeli laste ette püünispaela: sööma ebajumalate ohvreid ning hoorama.
15Nõndasamuti on sinulgi nikolaiitide õpetusest kinnipidajaid.
16Paranda siis meelt, muidu ma tulen varsti su juurde ning sõdin nende vastu oma suu mõõgaga.
17Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ma annan süüa peidetud mannat ning annan talle valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea.
Meid ümbritseb pidev surve teha kompromisse - töö juures, pere ja sõprade keskel, meedia mõjutusel. Mis on see, mis võiks teha meid tugevaks ning aidata meil elada täiesti sirgjooneliselt?
Pergamoni linnal polnud looduslike eeliseid, nagu oli sadamalinnadel Efesosel ja Smürnal - seega tuli neil leida teisi vahendeid jõukaks saamiseks. Selleks valisid nad entusiastlikult keisri kummardamise, et osutada enda lojaalsust ja pälvida soosingut. Just Pergamonis püstitati esimesena impeeriumis, aastal 29 pKr, tempel “jumalikule Augustusele ja jumalanna Romale”. Sellise valiku tõttu nimetab Jumal linna “saatana trooniks” ning just seal suri keisetr Domitianuse valitsusajal ka esimene märter Aasias, Jeesuse ustav tunnistaja Antipas (s 13) - kes aeglaselt tulel surnuks hautati.
Samamoodi kui Tüatiira linnas, omasid Pergamonis erilist tähtsust jumalakujusid valmistavate käsitööliste gildid. Sellele viitab s 14, kus on juttu “ebajumalate ohvrite” söömisest. Hooramisega seotud Bileami õpetus (s 14) viitab sündmusele, kus Bileam õpetas Midjani naisi, kuidas meelitada iisraellasi pattu tegema (4Ms 25:1-2; 4Ms 31:16). Siinkohal on silmas peetud linnas asuvaid (ja a koguduse keskel sallitud?) korrumpeerunud valeõpetajaid, kes meelitasid usklikke järele andma komrpomissidele ümbritseva maailmaga.
Turvalisus ja toimetulek on ka meie päevil inimese alusvajadus ja eesmärk. Me kõik oleme nõus andma palju oma turvalisuse eest. Ülestõusnud Kristus aga meenutab Pergamoni kristlastele, kus asub nende tegelik turvalisus. Tema, mitte keisri käes, on tegelik võim ja vägi. Tema käes on kaheterane mõõk (s 12).
Tõeline elatusallikas tuleb peidetud mannast (s 17), tuletades meile meelde Jumala imelist hoolitsust oma rahva eest kõrberännakul ( 2Ms 16) ning ka kosutust, mis hoovab meie ellu kui jääme Jumalale ustavaks (Jh 4:34).
Üksnes tugeva enesehinnangu ning kindla isikliku turvatundega inimesed suudavad vastu panna kompromisside tegemise survele. Teades kindlalt, kes meid on lunastanud, kasvame enda vaimuliku identieedi tunnetamises ning suudame järjest paremini vastu panna survele järele anda või usus kompromisse teha.
Selle kommentaari autor: Ian Paul