Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 19:1-10
Võidurõõm taevas ja Talle pulmad1Pärast seda ma kuulsin otsekui suure rahvahulga valju häälekõma taevast hüüdmas: „Halleluuja! Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal,
2sest tema kohtumõistmised on tõelised ja õiged! Ta on ju mõistnud kohut suure hoora üle, kes laostas ilmamaad oma hooramisega, ning ta on oma sulaste vere temale kätte maksnud!”
3Ja nad hüüdsid teist korda: „Halleluuja! Tema suits kerkib üles igavesest ajast igavesti!”
4Need kakskümmend neli vanemat ja neli olevust heitsid maha ning kummardasid Jumalat, kes istub troonil, ja hüüdsid:„Aamen, halleluuja!”
5Ja troonilt kostis hääl: „Kiitke meie Jumalat kõik tema sulased, kes teda kardate, pisikesed ja suured!”
6Ma kuulsin otsekui suure rahvahulga häälekõma ning otsekui suurvee kohinat ning otsekui võimast piksemürinat hüüdmas: „Halleluuja! Sest Issand, meie Jumal, Kõigeväeline, on hakanud valitsema kuningana!
7Rõõmustagem ja hõisakem ja andkem talle au, sest Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis,
8ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse.” See peenlinane on pühade õiged seadmised.
9Ingel ütles mulle: „Kirjuta: Õndsad on need, kes on kutsutud Talle pulmasöömaajale.” Ta ütles mulle: „Need on Jumala tõelised sõnad.”
10Ja ma heitsin maha tema jalge ette, et teda kummardada. Ja ta ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Ma olen kaassulane sinule ja su vendadele, kellel on Jeesuse tunnistus. Kummarda Jumalat, sest Jeesuse tunnistajaks on prohvetluse vaim!”
Apokalüptilises kirjutusstiilis kasutatakse ülepaisutatud kujundeid selleks, et suured tõed, mis on tavaliste sõnade mõjust palju võimsamad, saaksid sügavalt vajutatud meie meelde. Esmalt aga peaksime avama tekstile oma südamed. Seejärel peame lubama neil hämmastavatel kujunditel tõsta meid - üle oma kahtluste, üle elu segaduse, üle kannatuste - kurjuse haardest kõrgemale.
Hävituse hiiglaslik tulekahi, milles põletatakse mistahes vormis ja ajastul toimivad jumalatud struktuurid, täidab meie ninasõõrmeid põlemise lehaga. Siin põlevad üheskoos jumalatu Rooma impeerium, mis kiusas kristlasi taga Johannese ajal. Siin põlevad natsistlik Saksamaa, Pol Pot’i diktatuur, Hispaania inkvisitsioon ning nende tänapäevased väljendusvormid - kõik see, mis rõhub ja kuritarvitab. Siin põlevad ka ebaõiglased kaubanduslikud ning finantsstruktuurid, mis peibutavad ja eskpluateerivad; kõik religioossed ja sekulaarsed organisatsioonid, mis eksitavad ning röövivad lojaalsuse, mis peaks kuuluma üksnes Jumalale. Ja nende täieliku hävingu suits “tõuseb üles igavesest ajast igavesse” (s 3).
Erinevad kujundid kuhjuvad üksteise otsa… Järgmiseks viiakse meid kaasa Johannese nägemusega. Näeme müstilisi taeva asukaid Jumalat ülistamas. Kuuleme häält vibreerimas läbi taeva, edasi andmas kutset kõikidele neile, kes kardavad Jumalat (s 5), teenima Teda ja ühinema Tema kiitusega. Veelkord kuuleme kurdistavat möiret lugematute rahvaste suust - nagu vete kohinat ja nagu lõppematut äikesemürinat. Kas selles tohutu suures helis ma kuuleksin iseenda häält?
See on suur taevane pidusöök, kuhu me kõik oleme kutsutud (Mt 22:1-14), Talle pulmasöömaaeg, kus Jeesus ühineb oma lunastatud rahvaga püsivalt. Meiegi peame seal olema! Kuid me ei saa sissepääsu omaenda teenete läbi.
Jumal kutsub meid, kes oleme, “vaesed ja küürakad ja pimedad ja jalutud' (Lk 14:21) tulema tema söömaajale, et saada ümberrõivastatud ja uuendatud, et saada taas üheks läbi Jeesuse valatud vere.
Selle kommentaari autor: John Harris