Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 38
Patukahetseja palve kannatustes1Taaveti laul patu tunnistamisel.
2Issand, ära nuhtle mind oma vihas
ja ära karista mind oma vihaleegis!
3Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse
ja su käsi vajub mu peale.
4Ei ole midagi tervet mu lihas
sinu pahameele pärast;
ei ole rahu mu kontides
mu patu pärast.
5Sest kõik mu pahateod
ulatuvad üle mu pea;
nagu raske koorem
on need läinud rängemaks,
kui ma suudan kanda.
6Mu haavad haisevad ja mädanevad
mu jõleduste pärast.
7Ma olen küürus ja kõnnin kummargil,
ma käin kurvalt kogu päeva.
8Sest mu puusad on täis põletikku
ega ole midagi tervet mu lihas.
9Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni;
ma oigan oma südame ägamise pärast.
10Issand, kõik mu igatsus on sinu ees,
ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
11Mu süda peksleb väga,
mu ramm on mu hüljanud
ja mu silma selgustki
ei ole mul enam.
12Mu armsad ja mu sõbrad
hoiduvad eemale mu hädast
ja mu omaksed seisavad kaugel.
13Kes mu hinge püüavad,
need seavad mulle võrke,
ja kes mulle paha otsivad,
need kõnelevad hukatusest,
ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
14Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule,
ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
15Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule
ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
16Sest sind, Issand, ma ootan;
sina, Issand, mu Jumal, vastad!
17Sest ma ütlen:
Ärgu minust rõõmustagu need,
kes mu jala vääratusel
suurustasid mu vastu!
18Ma olen ju kukkumas
ja mu valu on alati mu ees.
19Sest ma pean tunnistama oma pahategu,
ma olen mures oma patu pärast.
20Aga mu vaenlased elavad hästi,
nad on vägevad,
ja palju on neid,
kes mind asjata vihkavad
21ja kes head tasuvad kurjaga,
kes on mu vastased,
sellepärast et ma head taga nõuan.
22Ära mind hülga, Issand, mu Jumal,
ära ole minust kaugel!
23Tõtta mulle appi, Issand,
sa mu pääste!
Ma loen seda salmi aeglaselt, lubades meeleheitest pakataval tekstil enda sisse imbuda. Kui erinev on see psalm 37 kõikehõlmavast kindlustundest ja Õpetussõnade praktilisest kainusest! Tänan Jumalat kui mu elus on parasjagu päikeseline aeg. Kui aga olen murest murtud, järgin selle psalmi juhtnööre, et leida väljapääs.
Leian psalmist üle 50-ne erineva viite sõnadele nagu "mina" ja "minu". Märkan viiteid Jumalast; samuti viiteid teistele inimestele - elvatele ja jõulistele vaenlastele (s 20). Kõige suuremat pettumust valmistavad armsad, sõbrad ja omakesed, kes seisavad kaugel (s 12). Loen psalmi veelkord läbi märkides ära sõnad, mis kirjeldavad kuidas valu täidab kogu psalmisti elu - liha, luud, haavad, selg (sõna otseses mõttes küljed ja niuded), tahe, oiged, süda, jõud.
Loen psalmi veel üks kord, seekord tähele pannes sõnu "sellepärast" ja "sest" millega psalmist otsib põhjendust oma olukorrale. Ta tajub oma patte nagu tulvavat veeuputust, talumatut koormat; lisaks sellele kogeb ta Jumala viha, Tema nooli, Tema rasket kätt ja Tema meelepaha. Meie ees on inimene, kes on meeleheitlikus hädas: mädanevast, veremürgitusega nakatatud lihast kuni süüdlasliku südameni. Ja erinevalt teistest psalmidest, ei näe me selles psalmis nähtavat tõusmist kannatuste tunnelist ereda päiksevalguseni.
Otsekui käeshoitava kompassi seierit, mis värisedes osutab põhja poole, saame jälgida, kuidas psalmist hakkab otsima Jumalat (s 1, 2); tuleb 9. salmis Tema otsimise juurde tagasi, otsustades mitte kritiseerida oma sõpru ja vaenlasi , kes tema vastu sõna võtavad (s 12 - 16), vaid jääda kindlalt ootama Jumala vastust (s 15; meenuta Jeesuse suurt vaikimist; 1Pt 2:23). Viimaks, nagu Peetrus, kes tõstis oma silmad lainetelt ja tuultelt ning hüüdis, "Issand päästa mind!" (Mt 14:30), palvetab ka psalmist: "Tõtta mulle appi Issand!”.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett