Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 21:1-8
Nägemus uuest taevast ja uuest maast1Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam.
2Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.
3Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.
4Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.”
5Ja troonil istuja ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!” Tema ütles: „Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!”
6Ja ta ütles mulle: „See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.
7Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.
8Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm.”
Täna on meie ees Johannase kirjeldus sellest sügavaimast kristlikust veendumusest, et kõige lõpus ei kohta me enam sündmust, vaid isikut. Johannese nägemuses räägib Jumal vaid kaks korda, mõlemal korral kuulutades end alguseks ja lõpuks (Ilm 1:8; Ilm 21:6). Johannes, nagu Pauluski näeb, et ajaloo lõpus saab Jumal olema “kõik kõiges” (1Kr 15:28). Siis ei vaja me midagi muud peale Jumala.
“Ning merd ei olnud enam..” (s 1). Uues loomises taandunud, on meri juutide pühakirjas sümboliseerinud kaost ( nt Ps 89:10). Johannese nägemuses on meri kohutav sügavik, millest tõuseb kurjus (Ilm 13:1). Algavas uues ajastus aga pole enam olemas kurjuse ja kaose allikat - kurjus mitte lihtsalt ei puudu, vaid teda ei eksisteeri enam! Ei ole surma, kurbust, ega nuttu (s 4); kogu vana kord kaob. Kõik see, mis praegu röövib elult sära ja rõõmu, lakkab eksisteerimast selles uues transtsendentses reaalsuses, kuhu Jumal kogu ajaloo välja viib. Ei ole enam mõrvu, pilastajaid, ebajumalakummardajaid (s 8); õiglus ja õigsus on need, mis valitsevad Jumala tulevikus. Johannese kujutluspildid ei tähenda seda, et inimesed, kes võivad neis asjades süüdi olla, ei pääse mingil tingimusel sellesse uude reaalsusesse, vaid pigem, et kurjus ise, mistahes vormis ei saa seal eksisteerida.
Siin täitub Jeesuse enda mõjuvõimas kujutluspilt “allikast, mis voolab igavesse ellu” ( Jh 4:14). Siin teeb Jumal kõik asjad uueks. Loodut ei hüljata - vaid loodu lunastatakse. Jumal ei hakka tegema täiesti uusi asju, vaid Ta teeb kõik asjad uueks. Uus linn on vana linna järg, ühendatud sellega. Ja siin lunastatakse ka kõik meie pisikese elu pisikesed pingutused muuta ühiskond ja maailm kuidagi paremaks paigaks, muuta see “linn” paremaks. Johannese varasema nägemuse pruut, Jeesus (siin on Ta aga mõlemat- nii Linn kui ka Pruut), astub esile, ehitud kõigi pühade kõikide heade tegudega. Selles Johannese nägemuses sulavad viimselt kokku koht ja isik.
Ja seal - aegade lõpus, kohtame me Jumalat.
Selle kommentaari autor: John Harris