On inimesi, kes omavad toimuvates sündmustes kõrvalrolli, kuid kelle professionaalsusest ning kõikumatust ustavusest sõltub lõppkokkuvõttes äärmiselt palju. Piibel räägib mitmest sellisest, nende hulgas ka Baarukist. Tema on see, kelle tõttu saame täna Jesaja raamatut üldse lugeda.

Tänane peatükk viib meid tagasi aega enne Jeruusalemma vallutamist, kuningas Joojakimi valitsemisaega. Sama aja sündmusi kirjeldab Jr 36. peatükk, siis kui oli aasta 605 eKr. 

Seda, miks on see paigutatud hoopis Jeremija raamatu lõpuosasse, selgitab ajahetk, mil Jumala poolt antud tõotus oli Baarukile eriliselt vajalik ja tähtis. Jeremija oli jäänud vait (vb isegi juba srunud), Baaruk aga pidi jätkama kirjutamist.

Baaruk (hebr k “õnnistatu”) polnud mitte ainult Jeremija sekretär, vaid ka ustav sõber. Ta kuulus rahva ülikute sekka ning oli tõenäoliselt alguses olnud ka ametimees. Põhiliselt oli ta aga siiski Jeremija hingesugulane ning tema ustavaim koostööpartner. Jeremija oli oma sõnumite üleskirjutamise ja rahvale ettelugemise usaldanud Baarukile ja näib, et sellest ajast tegutsesid need kaks meest koos. Koos viidi nad ka Egiptusse nagu teame. Võib ette kujutada, et selline koostöö tõstis algul Baaruki iseteadvust, võib-olla ootas ta suuri tulemusi prohveti kuulutuste ettekandmisest. Juhtus aga nii, et kuningas vihastus hoiatavaid sõnumeid kuuldes, põletas Baaruki kirjutatud rullraamatu ja käskis vahistada nii Jeremija kui Baaruki (vt Jr 36:23-26). Nad pääsesid ainult Jumala varjava käe tõttu.

Baaruk ei olnud väljapoolt tulev vaatleja, või külm märkmete üleskirjutaja, vaid vägagi tundlik inimene. Tema hingevalu võime veidi aimata 3. salmist. Tema osaks oli ähvarduste sihtmärgina elada ebasoosingusse langenud prohveti kõrval ning sellest mida tulevik toob, ei olnud tal aimugi. Ja sellises olukorras oli Jumala sõna talle nii kinnitav kui ka vabastav (s 4-5). Jumala sõnum oli Juudale ahastusttoov, aga Baarukile lohutav. 

Vahel on värsketel kristlastel hädaoht Jumalas pettuda, kui tulevad esimesed raskused. Mõelgem aga, millist mittemõistmist, vaenu, süüdistusi ja tagakiusu oli üle elanud Jeremija. Raskused vaid kasvatasid teda ja tõid lähemale Jumalale. Sama õppetunni pidi saama nüüd Baaruk. Jumalal oli öelda talle kolm asja:

- esiteks, Jumala südamevalu ja mure oli võrratult suurem kui Baaruki oma. Jumal pidi tunnistama, et Ta looming, Tema ehitatu ja istutatu variseb kokku ja kistakse maha.

- teiseks, omaenda ettekujutused suurtest asjadest tuleb jätta ja oodata Jumala tegevust. Mitte: mida mina tahan, vaid: mida Tema tahab.

- kolmandaks, Jumal on temaga kõikjal, kuhu ta läheb, ja säästab teda.

Jumala tõotuse täitumisest tunnistab terve Jeremija raamat, kuni viimaste peatükkideni. On teada, et Baaruk oli nende hulgas, kes Nebukadnedsari vallutusretke järel Egiptusesse, viidi Paabelisse (u 582 e KR). Pole teada, mis sai viimaks Jeremijast, kuid me teame, et kogu tema elu oli Jumala erilise kaitse all. Jumal ilmutas oma suurust nii suurtes kui väikestes asjades ja viimselt oli kõik hästi.