Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 6:1-7:7
Iisrael ei pöördu Issanda juurde1Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid!
2Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees.
3Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.
4Mis ma teen sinuga, Efraim? Mis ma teen sinuga, Juuda? Sest teie ustavus on nagu hommikune pilv, nagu varakult haihtuv kaste.
5Sellepärast olen andnud sulle rooska prohvetite kaudu, olen tapnud sõnadega omaenese suust, ja mu otsused su kohta on lahvatanud nagu valgus.
6Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid.
7Aga Adamis rikkusid nad lepingu, seal olid nad mu vastu truuduseta.
8Gilead on kurjategijate linn, veresüüst määritud.
9Ja preestrite jõuk on nagu varitsevad röövlid: nad luuravad ja tapavad Sekemi teel, nad teevad tõesti häbitegu.
10Iisraeli soo keskel olen ma näinud hirmsaid asju: seal on Efraimi hooratöö - Iisrael on ennast roojastanud.
11Ka sinule, Juuda, on määratud lõikus, kui ma pööran oma rahva saatuse.
Efraimi ja Samaaria üleastumised1Kui ma teen Iisraeli terveks, siis saavad avalikuks Efraimi süüd ja Samaaria kuriteod; sest nad teevad pettust, varas tungib sisse ja väljas rüüstavad röövlid.
2Aga nad ei mõtle oma südames, et ma pean meeles kõik nende kuriteod; nüüd ümbritsevad neid nende teod, need on minu palge ees.
3Oma kurjusega rõõmustavad nad kuningat ja oma valedega vürste.
4Nad kõik on abielurikkujad; nad on nagu küdev küpsetusahi, mille tule pagar jätab kohendamata taigna sõtkumisest hapnemiseni.
5Meie kuninga päeval on vürstid hõõguvast veinist haiged. Ta lööb pilkajatega kätt.
6Sest need on tulnud lähedale, nende süda on varitsemises nagu kuum küpsetusahi; nende pagar magab kogu öö, aga hommikul lööb lõkkele otsekui tuleleek.
7Nad kõik on kuumad nagu küpsetusahi ja nad neelavad oma kohtumõistjad; kõik nende kuningad langevad, ükski neist ei hüüa minu poole.
„Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” (Js 6.3)
Piibel jutustab meile Jumalast, kes “parandab need, kelle süda on murtud ning seob kinni nende valusad haavad” (Ps 147:3; vt ka Ps 34:18; Js 61:1). Ka Hoosea teeb sama, kuid ühtlasi tunnistab ta, et see, kes haavas oli Jumal! See on väga ebamugav mõte. Tänapäeval pole tavaks mõtelda oma kannatusest kui tõendusest selle kohta, et Jumal toimib inimese elus kohtumõistmise ja armu varal. Prohvetid aga just nii mõtlesid. Taoline lähenemine tekitab probleeme, kui püüame üksnes selle tõdemuse varal vastata kogu kannatuse probleemile. Eriti palju probleeme tekitab see siis kui püüame sel viisil selgitada kellegi teise kannatust. Kristlastena võivad mitmed meist meenutada isiklikult kogetud raskusi, mis olid enda põhjustatud, või ka Jumala poolt meie ellu lubatud, kuid mis viimselt tulid meile kasuks.
Ka mitmed teised piiblikohad tõendavad koos Hooseaga, et Jumal võib meie olukordi kasutada selleks, et meid vormida ja juhtida. Jeesus kasutas viinapuu kujundit öeldes, et Jumal puhastab neid oma rahva hulgast, kes vija kannavad selleks, et nad kannaksid veel rohkem vilja (Jh 15:2). Samamoodi õpetab Heebrea kiri, et Jumal, kui taevane Isa, distsiplineerib neid, keda ta armastab (Hb 12:6). Jaakobuse kiri annav veidi teistsuguse, kuid täiendava lähenemise: “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.” (Jk 1:2-3) Viimaks kuulutab Õpetussõnade raamat, et otsekohene manitsus on märk mitte vaenust vaid pigem ustava sõbra käitumisviis (Õp 27:6)
Hoosea ütleb, et kui Jumal on meid haavanud, siis eesmärgiga: et võiskime üle vaadata oma elu ning teha korrektuure. “Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid!” (Ho 6:1)
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson