Peetrust on väga lihtne kritiseerida arvates, et meie ei oleks kindlasti nii tundnud ega ka toiminud. Alati on väga raske aktsepteerida tõsiasja, et armastatud pereliige on suremas, eriti aga siis kui ta on olnud üks tugevamatest ja see, kes on olnud juht. Kui meie reageerime Peetruse kurikuulsale reetmisele, siis vaatame ju olukorrale tagasi 2000 aasta kauguselt, olles liigagi tuttavad kogu loo ja tervikpildiga ning teades juba ette, mis lõpuks saab. 

Peetrusel seda teadmist ei olnud ning tema reageeris Jeesuse kuulutusele eesootavast kannatusest viisil nagu enamik inimesi seda teeb: ta püüdis selle maha salata, eemale tõrjuda. Peetrus läks isegi kaugemale protesteerides, et tema ei jäta iialgi Jeesust maha - kuid Jeesus teadis, et juba väga varsti teeb ta seda siiski. Luuka evangeeliumis kutsub Jeesus teda “Siimonaks”, nimega, mis pärines Peetruse vanast elust, aga ka tema uue, jüngri nimega “Peetruseks” (aramea keeles “Keefaseks”) (Lk 22:31-34).

Üks Jeesuse poolt õpetatud keskseid jüngriks olemise tõdesid oli see, et kannatuste eitamine ei ole õige tee. Vaid need, kes on nõus ennast ära salgama, leiavad igavese elu (Mt 16:24-25). Peetruse salgamine oli tingitud lisaks ühest teisest väärarusaamast: et Jeesuse surm tähendas teekonna lõppu, nende suhte lõppu. Inimesed ei arvanud, et see, kes on Messias, peaks surema. Jeesuse muljetavaldav kuulutustöö ja tervendamised oleksid pidanud suubuma väelisusse ja auhiilgusesse, mitte aga ristini - ometi järgis Jeesus ise täiesti teistsugust kava. Rist ei pidanud saama Jeesuse vaenlaste brutaalseks võiduks saatuslikus võimuvõitluses; rist oli ohver kõikide teiste eest. Jumala vägi on surmast suurem. Meie teame seda, mida Peetrus siis ei teadnud: et Jumal toob Jeesuse ja ka tema jüngrid läbi järgnevate päevade kohutavast pimedusest ja õudusest selleks, et rajada alus Jumala täiesti uuele rahvale.