Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 27:1-10
Jeesus antakse maavalitseja kätte1Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb surmata,
2ja viisid ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte.
Juudas Iskarioti surm3Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi,
4öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!”
5Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.
6Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: „Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.”
7Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele.
8Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini.
9Siis läks täide, mis prohvet Jeremija kaudu on räägitud: „Ja nad võtsid kolmkümmend hõberaha, hinna, mille vääriliseks Iisraeli lapsed ta olid hinnanud,
10ja andsid need potissepa põllu eest, nii nagu Issand mind oli käskinud.”
Kas ajalugu on kohelnud Juudast ebaõiglaselt, samastades ta ülima reeturlusega? Keskaegsed kunstnikud kujutasid Juudast rahakotti hoidmas, teistest eemaldununa, riietatud kollasesse, mis sümboliseeris nii kulda kui ka argust, nimbus ta peakohal peaaegu kustunud või täiesti puudumas. Sageli lisati talle grotsekseid jooni, näiteks deemonit sisenemas tema suhu või istumas linnu või metslooma kujul tema õlal. Sellisele suhtumisele kontrastiks, annab Matteus meile väga vähe informatsiooni, peamiselt identifitseerides Juudast kui üht kaheteistkümne hulgast (Mt 10:4) ning kirjeldades reetmist akti pigem kui äritehingut (Mt 26:14-16).
Samas on just tema see, kes lisab olulise vaatlusdetaili öeldes, et Juudas kahetses. Kahtlemata oli üks Juuda motiividest ahnus, kuid enesetapp viitab ka enesevihkamisele ning oma tegude tagajärgede jälestamisele (vt ka Ap 1:18).
Juudas võis tõepoolest tahta avaldada Jeesusele survet, et viimasest saaks võimas sõjamees Messias, keda paljud ootasid (nt Ps 2; Jo 3:14–17; Na 2:2), et ta purustaks Rooma okupandid oma väega ning rajaks tõelise Jumala valitsuse. Mingil hetkel oli see kõikide jüngrite ootus, et Jeesus rajab jõuga oma kuningriigi siia maa peale. Ja kes meist poleks igatsenud Jumala jõulist sekkumist mingisse olukorda?
Minu jaoks isiklikult on kõige raskem mõista seda, et Juudas oli Jeesuse jünger, ta oli tunnistajaks olnud kõigele, mida Jeesus tegi ja ütles. Ning mul on raske aru saada kuidas keegi, kes on veetnud need privilgeeritud aastad Jeesuse lähedal - suudab üldse Teda reeta. See paneb mind esitama küsimusi mu enese kohta ning kõikide teiste kohta, kes kogu hingest tahavad Jeesust järgida.
Juuda lugu on läbikukkumise lugu, inimliku läbikukkumise lugu seista vastu kurjusele ning vastu võtta Jumala armastuse ja elu and. Jeesuse surmas ja ülestõusmises sai kurjus hävitatud, kuid reetmise vari jäi hõljuma, sest hoolimata Tema võidust, peavad inimesed endiselt tegema valiku. See on põhimõtteliselt lihtne valik, kuid Juuda lugu näitab, et see ei ole lihtne. Juudas oli üks Jeesuse lähedastest, Tema jünger, kaasatud kõikidesse elutoovatesse tõotustesse. Ning ometi, kõigest hoolimata, valis ta surma tee.
Selle kommentaari autor: John Harris