Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 30:1-15
Taavet võidab amalekid1Kui Taavet ja tema mehed jõudsid kolmandal päeval Siklagi, olid amalekid tunginud kallale Lõunamaale ja Siklagile; nad olid Siklagi vallutanud ja tulega ära põletanud.
2Naised, kes seal olid olnud, niihästi pisikesed kui suured, olid nad viinud vangi; nad ei olnud surmanud kedagi, vaid viinud kaasa ja läinud oma teed.
3Ja kui Taavet oma meestega jõudis linna, vaata, siis oli see tulega põletatud, nende naised ja pojad ja tütred aga vangi viidud.
4Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.
5Vangi viidud olid ka Taaveti mõlemad naised: Ahinoam, jisreellanna, ja Abigail, karmellase Naabali naine.
6Ja Taavetil oli väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata, sellepärast et kogu rahvas oli hinges kibestunud, igaüks oma poegade ja tütarde pärast; aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.
7Ja Taavet ütles preester Ebjatarile, Ahimeleki pojale: „Too mulle ometi õlarüü!” Ja Ebjatar tõi Taavetile õlarüü.
8Ja Taavet küsis Issandalt, öeldes: „Kas pean seda röövjõuku taga ajama? Kas ma saan nad kätte?” Ja Issand vastas talle: „Aja taga, sest sa saad nad tõesti kätte ja päästad kindlasti vangid!”
9Ja Taavet läks, tema ja need kuussada meest, kes olid koos temaga, ja nad jõudsid kuni Besori jõeni, kuhu osa jäi peatuma.
10Aga Taavet jätkas tagaajamist, tema ja nelisada meest, kuna peatuma jäi kakssada meest, kes olid väsinud Besori jõe ületamiseks.
11Nad leidsid väljalt ühe Egiptuse mehe ja viisid selle Taaveti juurde; ja nad andsid mehele leiba süüa ja vett juua.
12Ja nad andsid talle tüki viigimarjakakku ja kaks rosinakakku; ta sõi ja ta vaim virgus, sest ta ei olnud kolm päeva ja kolm ööd leiba söönud ega vett joonud.
13Ja Taavet küsis temalt: „Kelle oma sa oled ja kust sa pärit oled?” Ja ta vastas: „Mina olen Egiptuse poiss, amaleki mehe sulane, ja mu isand jättis mind maha, sellepärast et ma kolm päeva tagasi jäin haigeks.
14Me tungisime kallale kreetide Lõunamaale, ja sellele, mis kuulub Juudale, ja Kaalebi Lõunamaale, ja me põletasime tulega Siklagi.”
15Ja Taavet küsis temalt: „Kas tahad mind viia selle röövjõugu juurde?” Ja ta vastas: „Vannu mulle Jumala juures, et sa mind ei tapa ega loovuta mu isanda kätte, siis ma viin sind selle röövjõugu juurde!”
Kas oled olnud olukorras kus mõtlesid, et enam hullemaks minna ei saa ja siis ikkagi läheb? See millest lugesime, oli just taoline olukord. Vilistite vürstide poolt ebausaldatavana kõrvaldatud, pöördub Taavet koos oma meestega tagasi paika, kus nad viimased 16 kuud olid veetnud - aga ainult selleks, et leida laager mahapõletatuna ning nende perekonnad ja vara röövituna.
Murest murtud ning oma jaksamise piiril kogeb Taavet, et olukord läheb veelgi hullemaks kui ta oma mehed tema vastu pööravad, selleks et teda kividega surnuks visata! Need, kes enne olid karjakaupa kokku jooksnud, et Taavet nad välja viiks nende vaenlaste käest, pööravad nüüd ise Taaveti vastu, pidades teda oma vaenlaseks ja süüdistades teda kõiges sündinus. See oli pimeduse põhi kuhu Taavet nüüd jõudnud oli ,ning sealt algas tema tagasitee saamaks selleks meheks, kelleks Jumal teda algselt oli kutsunud.
6.salmis olevad sõnad: “ aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas..” seisavad keset seda lõiku kui majakas. Need jutustavad lähedase suhte taastamisest, Taaveti ja selle Ainsa vahel, kes algusest peale oli temaga olnud. Taaveti esimene tegu on küsida Jumalalt nõu Ebjatari abiga; tema järgmiseks sammuks on kuuletuda täpselt sellele, mida Jumal talle ütles. Ning kõik muutus, just nii nagu Jumal oli lubanud, Taavet ja tema mehed said tagasi kõik mis neilt oli võetud - ja midagi ei läinud kaotsi. Tema heitlikud järgijad aga omistavad saavutatud edu Taavetile kui juhile - kelle röövsaak on nende röövsaak. Taavet aga mõistab, et see röövsaak ei ole üksnes tema oma, vaid kuulub Jumalale ning tuleb seetõttu õiglaselt ja hoolikalt jaotada nii, et igaüks saab talle kuuluva jao.
Taaveti õnn oli pöördumas. Ja selle protsessi murdekohaks oli hetk, mil ta enese varud olid totaalselt otsakorral ning ta pöördus tagasi Jumala poole, et olla Temast juhitud ja jõustatud. Kui mitu korda oma elu jooksul pidi ta seda õppetundi ikka ja jälle üleõppima?
Ja meie?
Selle kommentaari autor: Fran Beckett