Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 15:1-16
Täiendavaid ohvriseadusi1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui te jõuate maale, mille mina teile elamiseks annan,
3ja te tahate Issandale ohverdada tuleohvrit, põletus- või tapaohvrit, olgu erilise tõotusena või vabatahtliku annina, või teie seatud pühil, et valmistada Issandale meeldivat lõhna veistest või lammastest ja kitsedest,
4siis toogu see, kes toob oma ohvrianni Issandale, roaohvriks kaks toopi peent jahu, segatud kolme kortli õliga,
5ja joogiohvriks põletus- või tapaohvri juurde ohverda kolm kortlit veini ühe talle kohta!
6Aga jäära kohta ohverda roaohvriks kaks kannu peent jahu, segatud ühe toobi õliga,
7ja joogiohvriks too üks toop veini, Issandale meeldivaks lõhnaks!
8Aga kui sa ohverdad noore veise põletus- või tapaohvriks, kas erilise tõotusena või tänuohvrina Issandale,
9siis toodagu noore veise kohta roaohvriks pool külimittu peent jahu, segatud poolteise toobi õliga,
10ja joogiohvriks too poolteist toopi veini; see on healõhnaline tuleohver Issandale.
11Nõndasamuti tehtagu iga härja või jäära puhul, või talle puhul lammastest või kitsedest
12vastavalt nende arvule, keda te ohverdate; nõnda tehke iga üksiku puhul vastavalt nende arvule!
13Nõnda peab seda tegema iga pärismaalane, tuues healõhnalist tuleohvrit Issandale.
14Ja kui keegi, kes elab teie juures võõrana, või keegi, kes põlvede jooksul on teie keskel, tahab tuua Issandale healõhnalist tuleohvrit, nagu teie seda teete, siis tehku ka tema nõnda!
15Kogudusel olgu üks seadus niihästi teile kui võõrale, kes elab teie juures! See olgu igaveseks seaduseks teie sugupõlvedele: nõnda nagu teie, nõnda olgu ka võõras Issanda ees!
16Sama seadus ja sama õigus olgu teil ja võõral, kes elab teie juures!”
Tänane kirjakoht sisaldab huvitava paradoksi. Peale mässajate hävitamise lugu leiame Pühakirjast kohe ka lohutuse ja julugustuse sõnad. Nimelt lõpeb eelmine peatükk needmise ja hävinguga (14:35 ja 14:45). Kuid 15. peatükk algab õnnistuse tõsiasja nentimisega, nagu poleks midagi juhtunudki (s 2). Siin ei anta isegi mingit käsku, vaid juhis: juhul, kui keegi tahab… (s 3). See on Jumala imelise armu paradoks!
Kuigi Jumala antud vanne sulges tollele põlvkonnale neljakümneks aastaks Tõotatud maa uksed, kinnitati ikkagi samas ka Jumala tõotust, et Iisrael saab elama Kaananimaal (s 2). Ja nii on seadused mis seejärel anti otseselt seotud juhtunuga.
Kõigepealt räägitakse võimalike ohvrite toomisest sellel maal. Ja neis seadmistes on imeline kinnitus -ikka ja jälle korratakse Jumalale meelepärasest aroomist, mis viitab, et Jumal on valmis Iisraeli taas aktsepteerima. Ohvrite kolm põhielementi - jahu, õli ja vein - olid Kaananimaa põllumajanduse põhiproduktid, ning kuna oli just viljakoristusaeg, siis oli kõike seda külluses.
Neis seadmistest leiame ka tänulikkuse põhimõte: Iisrael pidi tooma maa viljast ohvreid Issandale, kes ju tegelikult oli andnud kogu selle maa neile. Nii vastandub seaduse keskmes olev tänumeel igati nurisemisele ja hädaldamisele.
Kuigi meie, inimesed, oleme hukka mõistetud ja inimlikus mõttes seda tõesti väärtki (ma pole kohanud veel ühtegi inimest, keda keegi mingi asja pärast ei kiruks), siiski annab Jumal meile kõik elamiseks ning juhisegi, et oskaksime Tema ees õigesti käituda, nagu poleks minevikus midagi juhtunudki. See on arm!
Teine tähtis mõte, millele kinnitada tähelepanu, on võrdsus (s 15, 16). Seaduse viimane lõik sätestab, et Iisrael pidi olem avatud ka võõrastele, kes tahtsid kuuluda rahva hulka. Ka nemad pidid saama ohverdada ja järgima kõiki seadmisi täpselt nagu iisraellased. Siit peegeldub Jumala tõotus Aabrahamile, et Jumal tahab õnnistada kõiki rahvaid Iisraeli läbi.
Pole oluline, kui kaugel on keegi kogudusest, tal on siiski Jumala ees kristlastega võrdsed õigused, kui ta tahab Jumalale läheneda. Igaühel on õigus (ja kohustus) astuda Issanda ette ja elada koos Jumalaga, hoolimata oma minevikust ja varasemast suhtest kogudusega (Jumala rahvaga).
Viimaks õpib Iisrael ka seda, et enne kui and enese vajadusi täidavad - tuleb kõigepealt tuua ohver Jumalale. Jumal on esimesel kohal ja peab sinna jääma ka külluses.
Selle kommentaari autor: APÜ