Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 115
Jumalale üksi olgu au1Mitte meile, Issand, mitte meile,
vaid oma nimele anna au
oma helduse pärast, oma ustavuse pärast!
2Mispärast peaksid paganad ütlema:
„Kus on nüüd nende Jumal?”
3Aga meie Jumal on taevas,
ta teeb kõik, mis temale meeldib.
4
Nende ebajumalad on hõbe ja kuld,
inimeste kätetöö.
5Suu neil on, aga nad ei räägi;
silmad neil on, aga nad ei näe;
6kõrvad neil on, aga nad ei kuule;
nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
7käed neil on, aga nad ei katsu;
jalad neil on, aga nad ei kõnni;
nende kurk ei kõnele.
8Nende sarnaseks saavad nende tegijad
ja kõik, kes nende peale loodavad.
9
Iisrael, looda Issanda peale,
tema on teie abi ja teie kilp!
10Teie, Aaroni sugu, lootke Issanda peale,
tema on teie abi ja teie kilp!
11Teie, kes Issandat kardate,
lootke Issanda peale;
tema on teie abi ja teie kilp!
12Issand mõtleb meile, tema õnnistab:
ta õnnistab Iisraeli sugu,
ta õnnistab Aaroni sugu,
13ta õnnistab neid, kes kardavad Issandat,
nii pisikesi kui suuri.
14Issand lisagu teile veel õnnistust,
teile ja teie lastele!
15Teie olete Issanda õnnistatud,
selle, kes on teinud taeva ja maa!
16
Taevas on Issanda taevas
ja maa on ta andnud inimlastele.
17Ei surnud kiida Issandat
ega need, kes lähevad alla vaikusesse.
18Aga meie, me täname Issandat
nüüd ja igavesti.
Halleluuja!
On ohtlik elada teadmatusest neist asjust, millega Jumala au ei tule kaasa. Ajalugu õpetab, et kui inimene või rahvad võtavad Jumalale kuuluva au enesele, siis kutsuvad nad kaela kirjeldamatud kannatused enesele ja teistele. Teise Maailmasõja keskmes - ja kas tohime seda unustada? - oli ühe rassi kultus, kes soovis enesele saada kogu au. Psalmist alustab tuues esile muutumatu tõe: kogu au kuulub Jumalale ja ainult Jumalale (s 1).
Edasi aga uurib psalmist erinevaid eneseaustamise sügavikke kuhu inimesed on langenud. Kollektiivne eneseaustamine on tegeliklt vastuhakk Iisraeli Jumalale. Sellises seisundis olevate usklike puhul on kohane ning soovitav küsida” Kus on nende Jumal?”
Jumala pisendamine või Talle väljakutsete esitamine on inimliku ülbuse tipp. Meie elame ajastul, kus paljud seda ega selle ohtlikkust enam ei taju, ometi ei muuda see asja sisu. Laulja näitab, et taolise ülbuse taga on tegelikult ebajumalateenimine (s 3 - 8).
Ebajumalateenistus mistahes vormis on see, kui inimene pöörab selja oma Loojale. Ebajumalate teenimiseks tuleb enne lahti ütelda tõelisest Jumalast, isegi kui selle juures ei öelda ühtegi sõna. Sellepärat hoiatas ka Jeesus: “Te ei saa korraga teenida Jumalat ja mammonat” (Mt 6:24). Lisaks -me muutume selle sarnaseks mida teenime (s 8). Kui me teenime midagi millel puudub kõne- nägemis-, kuulmis- ja tunnetusvõime, siis muutume ka ise vaimselt tundetuiks. Jumala põlgamine ning hülgamine on selle loomulik tagajärg.
Ülejäänud psalm, alates 9.salmist toob suurt lohutust ja kinnitust usklikele ajastul, mil püha naeruvääristamine ning jumaliku põlgamine on muutunud igapäevaseks. Asjaolu, et teised Jumalat pilkavad ei tohiks, meid panna Temasse usku kaotama. Jumal ON meie varjupaik ja abimees; keegi teine ega miski muu ei ole seda. Jumal ei ole meid unustanud ning Ta jääb innukaks meid õnnistama (12). Selleks, et oleksime üldse võimelised Tema õnnistusi vastu võtma, peab meil Temaga olema isklik suhe. Rõõm ja nauding mida kogeme Teda ülistades on märk sellest, et meil see suhe temaga on, ning see on korras. (s 18).
Selle kommentaari autor: APÜ