Psalmi 126 teemaks on rõõm Siioni vangide tagasitulekust (s 1—3) ja sellel järel palve nende pärast (s 4-5). See algab unenäoga, aga lõpeb hõiskamisega.

Kuningas Kyrose luba, tagasipöörduda Jeruusalemma, tuli Paabeli vangipõlves olnud juutidele nii ootamatult, et paljud ei julgenud seda tõeks uskuda. Veelgi uskumatum oli, et kuningas andis neile tagasi ka röövitud templiriistad ning loa taastada Nebukadnetsari poolt hävitatud tempel. Kuninga luba kasutas ligi 50 000 juuti, kes lahkusid Babüloonia aladelt ning võtsid ette pika ja ohtliku kodutee.

Jõudnud koju, tundus kogu eelnev vangipõlv neile unenäona - nii suur oli rahva rõõm (s 2). Sellel teekonnal oli juutide jaoks ka suur usuline tähendus - Jumal ei olnud neid unustanud ega maha jätnud, kuigi rahvas oli oma lepingut Jumalaga rikkunud. Seda rõõmu ei suutnud kustutada isegi varemetes linn, mis neid ees ootas (vt ka Js 52:8-9). Rahva tagasitulek oli ühtlasi Jumala tagasipöördumine Siionisse.

Kogu seda rõõmu mõistavad hästi need, kes on olnud patu vangis - kuid siis kogevad Jumala juurde tulles vabadust ja uut lootust. Ka nende suu on täis naremist ja süda hõiskab. Kui oled kaua elanud uskudes, et mingit lootust ei ole, et isegi Jumal on su maha jätnud - siis on Jumala armu taas kogemine  unustamatu sündmus.

Sellel psalmil on aga ka kõrgem tasand - prohvetlikult viitab see ajale, mil kogu pimeduse võim murtakse ja kõik vangid saavad vabaks. See toimub siis, kui Kristus tuleb tagasi ja me kõik saame minna Jumala riiki. Ehk oleme siis meiegi nagu unenägijad, kogedes õndsust ja õnnistust, mille Jumal oma rahvale on valmis pannud, kuid mida siiani ükski silm pole näinud.

Juutide vabanemine oli ka kõikide ümbirtsevate rahvaste (paganate) silmis suure tähendusega (s 2) - see oli ime, mida ei oodatud, sest paganad arvasid, et Iisraeli Jumal ei ole mingi jõud, kellega tuleks arvestada. Kahjuks hajus see imetlus varsti ning veel ei pöördunud paganad suurte hulkades Jumala poole, kuid Iisraelile meenus taas, et neil on ülesanne kogu muu maailma ees. Tõeline liikumine Jumala poole algas teiste rahvaste seas Kristuse päevil ja Tema koguduse kaudu. Ometi jälgivad siiani paljud erilise hoolega usklike elukäiku, et näha, kas Jumal kellest kuulutatakse on usaldusväärne ja tõeline.

Tagaistuleku rõõmule ja tänule järgneb aga palve. See on kurvastus nende pärast, kes oma vabanemise võimalust ei kasutanud. Neile oli hakanud meeldima elu Babüloonias, võibolla oli neil soetatud kinnisvara sinna, või kartsid nad pikka ja ohtlikku teekonda, tundmatust, mis Palestiinas ees ootas. On inimlik ja alati võimalik leida põhjusi, miks mitte liikuma hakata, misk vangipõli võib tunduda armsam kui vabadus.

 Tähelepanuväärne on aga see, et muret Paabelisse jäänute pärast ei tundnud need, kes sinna jäid, vaid need kes olid ära läinud. “ Issand, too tagasi meie vangid!” (s 4), paluvad nad. Nad olid ise maitsnud vabadust, aga sellest ei piisanud, nad igatsesid kogu rahva vabanemist. Siit leiame eeskuju ja innustuse: nii mõnigi kord on vaja palves “Välja võidelda” need vangid, kes enam ise Jumala juurde tagasi tulla ei taha.

Aga nad palvetavad ka endi pärast, sest jõudnud laastatud maale, tuli neil “silmaveega külvata” - hakata tegema rasket taastamistööd. Kui patt on saanud teha laastamistööd inimeste (ka usklike) eludes, võib taastamine olla pikk ja vaevarikas. Iisrael toimis õigesti, asudes selle suure välajkutse juurde palvetades. Jumala abiga on võimalik ka võimatuna näiv.  Ja psalmi lõpust leiame tõotuse, et sellele, kes näeb vaeva, kes külvab - nuttes ja ootuses, tuleb hõiskamise aeg, tuleb aeg, kus kõik on taastatud veel paremini kui enne. Jumal ise tuleb appi oma rahvale, sest Ta tahab taastada inimese olukorra ja teda õnnistada.

Nii mõnigi meist võib täna igatseda, et raske olukord tema elus hajuks kui unenägu, igatseb taastamist ja vabanemist. Psalm julgustab sind palvetama, vala Jumala ette oma süda, ole nõus järgnema Talle ning sisse minema neist ustest mida Tema käsi sulle avab. Ja usu, et ükskõik kui pime su olkord ka täna oleks,  Tema saab ja tahab sind viimaks viia hõiskamisse.