Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Hülgamise valu

Neljapäev, 28. November 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 1:1-20

Juuda patud
1Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil:
2Kuule, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb: Mina kasvatasin lapsi ja lasksin neil sirguda suureks, aga nemad astusid üles mu vastu.
3Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.
4Häda patusele rahvale, süüga koormatud rahvale, kurjategijate soole, kõlvatuile lastele! Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud talle selja.
5Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu.
6Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja värsked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.
7Teie maa on laastatud, linnad tulega põletatud, võõrad söövad teie põllud tühjaks otse teie silme all. Kõik on laastatud otsekui segipaisatud Soodom.
8Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn.
9Kui vägede Issand ei oleks meile jätnud pääsenuid, olgugi pisut, oleksime olnud nagu Soodom, Gomorra sarnased.
Manitsus tõsiseks patukahetsuseks
10Kuulge Issanda sõna, Soodoma pealikud, pane tähele meie Jumala õpetust, Gomorra rahvas!
11Milleks mulle teie tapaohvrite hulk? ütleb Issand. Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast. Härjavärsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle.
12Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt mu õuede tallamist?
13Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt. Noorkuu ja hingamispäev, koguduse kokkukutsumine - ma ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu.
14Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast.
15Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd!
16Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast!
17Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!
18Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.
19Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja.
20Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk. Jah, Issanda suu on kõnelnud.

Issand, aita mul näha, et see kes ma olen, on Sulle oluline, sest Sa armastad mind.

Vähesed asjad teevad rohkem valu kui hülgamine omaenese laste poolt. On hävitav kogeda, kuidas su armastus on ära põlatud - nähes neid sooritamas ridamisi valesid valikuid, peale seda, kui oled andnud neile kogu oma südame ning elu. Jesaja maalib väljakutsuva pildi haavatud Jumalast, kes on sunnitud oma laste üle kohtu mõistma selleks, et neil tekiks tõene pilt tegelikkusest (s 2,3).

Mässamise keskmes ei ole soov rikkuda seadust, vaid purunenud suhe. Rahva pimedus on ehmatav, nagu ka nende eneseõigustus vaatamata tõendusmaterjalile. Kriise ei ole võimalik lihtsalt ära pühkida - Jesaja päevil olid selleks vaenlaste sissetungid, meie päevil võib see olla kuhjuv võlakoorem. 

Esmasel proovimisel on patt sageli meeldiva maitsega, ometi ootab selle teises otsas kibedus ja kaotus. Liigagi sageli kaitstakse viimseni enda positsioone, süüdistades kõiki teisi, peale iseenda. Teine kord - näiteks kadunud poja loos (Lk 15:17) - peab inimene jõudma esmalt sigade juurde, enne kui tekib tahtmine koju tagasi pöörata.

Kuidas jõuab linn, mille igatsuseks on saada “Jumala linnaks”, Soodoma ja Gomorra elustiilini (s 9,10)? Mis tõukab inimeseks olemise ikka ja jälle äärmustesse? Kui me ei suuda pidada dieeti - siis kukume sööamsööstudesse; kui pühadus on väljapool haardeulatust, rüvetame end pattudega. Pole siis ime, et vajame armu ja halastust!

Iisrael üritas oma elustiili tasakaalustada suurema religioosse aktiivsusega (s 11-15), kuid Jumal ei lase meil elada silmakirjalikkuses. Jumal ei soovi mitte rohkem religioossust, vaid enam õigust ja õiglust. Tema sooviks on näha ehtsat hoolt rõhutute vastu, ning tegude ja sõnade järjepidevust (s 16.17). Kui see on olemas, on läbikukkumise juures ka andestus (s 18).

Kui aga patt kuulutatakse avalikult legitiimseks, võtab see ükshaaval üle kogu inimese elu. Kui meie ei suuda vastata Jumala kutsele end muuta, ei kõhkle ka Tema kohtumõistmises toimimast.

 
Meeleparandus, mitte silmakirjalik kummardamine, on see, mis vallandab Jumala täieliku andestuse iga ja kogu patu üle.

Selle kommentaari autor: Colin Sinclaire