Tänase piibliteksti vahendusel avaneb meile vaade probleemidele, mida Paulus koges Korintose koguduses. Olukord Korintoses oli muutunud halvemaks. Kogudus oli lagunenud gruppideks ja mõned neist ei pooldanud Paulust. Nii selgitab Paulus, miks ta loobub varem lubatud külaskäigust.

Paulus ütleb, et ta eelmine külastus oli olnu “valus” (2Kr 2:1) ning, et eelmises kirjas oli ta neile kirjutanud “paljude pisaratega” (s 4). Nimetatud suure mure põhjuseid oli mitu ning erinevaid. Lugedes 1. ja 2. kirja korintlastele tõuseb meie ette pilt kogudusest, mis maadles käitumise ja uskumise porbleemidega. Ilmselt oli ka tegu Paulus esmaste korralduste väärtõlgendamisega, kus  Paulus ütleb: “Kõrvaldage siis kuri endi keskelt!” (1Kr 5:13).

Korintlased ei olnud suutnud eksijatele andeks anda, hoolimata viimaste ehtsast meeleparandusest. See ei olnud esimene kord, mil nad Paulus sõnu valesti tõlgendasid - ning ilmselt ei jäänud ka viimaseks. Ometi ei loobu Paulus selle koguduse aitamisest. Ta armastas neid, ta oli näinud palju vaeva nende heaks ning ta tegi kõik, et nad jääksid püsima. 

Apostel ei noomi kogudust selleks, et sundida neid enda moodi mõtlema ja käituma, vaid, et taastada koguduses armastust ja rõõmu Jumalas. Oluline selle rõõmu kogemiseks on ühtsus koguduse keskel.

 24. salmis rõhutab Paulus kristlaste ühtsuse tähtsust, olles ise mitte “ülemus”, vaid üks nende hulgast, kaasosaline rõõmus, mis pärineb Kristuselt. Ja juba paari salmi pärast väljendab Paulus veendumust, et tema rõõm on ka korintlaste rõõm, kuna meil on üks Issand.

Teades, et õpetaja ülesanne ei ole valitseda, vaid juhatada ja distsiplineerida, on Pauluse igatsuseks aidata inimestel avastada nende isikupära Jumala tööriistadena. Teisisõnu, aidata neil jõuda selleni, mille Jumal nende sisse oli pannud, ja milleks Tema neid oli kutsunud. Ja isegi manitsedes ja noomides on apostel täis lootust (2:3). Tema lootuse alus on Kristus ning ta oskab näha inimesi otsekui läbi Jumala silmade: ta näeb kogudust (koos kõigi vigadega) esmalt ja peamiselt Jumala enese “kujundusprotsessis” olevana, ning on täiesti kindel, et Jumal, kes viib oma töö ise lõpule, teeb seda ka Korintose koguduse keskel - ja seepärast saab kogudus usus tugevamaks ning Paulusel pole enam kurvastuseks põhjust. Nii toimides peegeldas Paulus tegelikult Jeesuse enese armastust omade ning oma rahva vastu (Ef 5:25-27).

Kuidas peaksime meie nägema meid iga päev ümbritsevaid inimesi? On kerge libiseda noomima neid, kes eksivad. Palju raskem on saada nn ”topeltnägemine” ja näha oma kaaslasi peamiselt kui Jumala looduid, kelledes Tema ise kujundustööd jätkab ja kes on täis potentsiaali headeks tegudeks. Meie ülesanne on olla tegelikult abiks selle potentsiaalini jõudmisel. 

Paulus noomis, sest armastas (2Kr 2:4). Tihti jätame oma lähedastele ütlemata asjad, mida nad valesti teevad, sest kardame neid solvata või seada ohtu omavahelise läbisaamise. Seda tehes eksime tegelikult ise- see ei ole armastus, sest ei aita meie kaaslasi nende usuteekonnal edasi. Pigem peaksime otsima kõigepealt armastust, juhtimist ja siis tarkust Jumalalt, ütlemaks abistavalt välja ka raskeid asju