Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 119:129-136
Jumala sõna ülistus129Imelised on sinu tunnistused, sellepärast hoiab neid minu hing.
130Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi.
131Ma avan oma suu ja ahmin, sest ma ihaldan su käske.
132Kaldu minu poole ja ole mulle armuline, see on nende õigus, kes armastavad sinu nime.
133Kinnita mu samme oma ütlusega ja ära lase ühtki nurjatust saada meelevalda minu üle!
134Lunasta mind inimeste rõhumisest, siis ma pean su korraldusi!
135Lase oma pale paista oma sulase peale ja õpeta mulle oma määrusi!
136Veeojad voolavad mu silmist nende pärast, kes ei pea su Seadust.
Kirjakoha alguses on laulja nii vaevatud, et esmapilgul tundub ta nägevat ainult kasvavat pimedust. Aga siis leiab ta ukse, mille avanedes hakkab hoovama valgus - Sõna valgust (s 130). Ning üsna varsti saab Jumala sõna valgusest Issanda valgus (s 135).
Selle ukse avab laulja nälg Jumala sõna järele ja Jumala sõna väärtustamine - ta mõistab Jumala sõna üleloomulikku iseloomu, selle kallihinnalisust. Ja ta nutab kõikide pärast, kes seda ei mõista ning sõna põlgavad (s 136). Kurvastus Jumala sõna põlgamise pärast paneb laulja järgmistes salmides selle hinnalisust veel enam esile tooma (s 130-135). Jumala sõna valgus muutub Issanda soosingu valguseks, tema palge valguseks, mille sära laulja igatseb.
Valgus on see mida inimene vajab eluks - hingevalgus, Jumala sõna valgus, Jumala soosingu valgus - ja kuna lauljal on täisusaldus Jumala vastu (s 137), siis tahab ta end avada kogu valgusele, mis Jumala käest tuleb. Näeme, et mitte hetkekski ega kusagil ei karda laulja Jumala valgust (ka seda mida see temas eneses võiks paljastada), kuigi ta tunnistab et ka temas on nurjatust. Laulja januneb Jumala sõna järele nagu taim päikesevalguse järele.
See mis on niivõrd hinnaline, vajab ka erilist hoidmist ning kaitset (s 129). Laulja ütleb: mu hing hoiab Jumala seadmisi.... Mida see tähendab? Mida hoiame meie oma hinges kallisvarana? On seal armsad mälestused, kirkad eluhetked, soojad sõnad mida meile on öeldud? On seal ka Jumala sõna salme - kui valguse ja elu toojaid meie südamesse? Kas me oskame koguda ja peita oma hingevaramusse Jumala sõna? Seda saame teha lihtsalt sõna lugedes, mõnikord aga ka januselt “ahmides” (s 131) - samamoodi ka Jumala sõna pähe õppides.
Armastus Jumala Sõna vastu hakkab voolama armastusest Jumala enese vastu. See ongi puhas Jumala arm (armastus), et Ta toidab näljast hinge parimaga - oma elava sõnaga.
Loeme, et taoline sõna “sissevõtmine” kohtab ka (väliseid) takistusi: selle vastu sõdivad nii “nurjatused” lauljas eneses, mis tahavad võtta maad, kui ka välised tingimused ja inimesed (s 133-134). Aga laulja on otsustanud kinni hoida ja mitte unustada, kaotsi lasta kübetki Jumala valgusest, sest ta teab, et muidu ei jää ellu ta süda ega ta ise. Ta teab, et see on Jumala valguse põlgamine ja salgamine, mis on tema kaaslastest teinud rõhujad.
Selle kommentaari autor: APÜ