Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 25:1-12
Paulus maavalitseja Festuse ees1Kui nüüd Festus oli astunud maavalitsejaametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma.
2Ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid talle ametliku avalduse Pauluse vastu ja palusid temalt
3seda vastutulekut, et ta laseks Pauluse saata Jeruusalemma, korraldades ise varitsust tema hukkamiseks teel.
4Aga Festus vastas, et Paulust peetakse vangis Kaisareas, ning temagi läheb varsti sinna.
5„Kes nüüd teie seast on mõjukad,” ütles ta, „need tulgu koos minuga alla, et teda süüdistada, kui selles mehes on midagi lubamatut.”
6Kui siis Festus kõige rohkem kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta Kaisareasse. Teisel päeval istus ta kohtujärjele ning käskis Pauluse ette tuua.
7Kui nüüd Paulus kohale jõudis, asusid tema ümber Jeruusalemmast tulnud juudid ja tõstsid ta peale raskeid kaebusi, mida nad ei suutnud tõestada,
8sest Paulus kaitses ennast: „Ma ei ole patustanud ei juutide Seaduse ega pühakoja ega keisri vastu.”
9Festus aga, soovides olla juutidele meelepärane, vastas Paulusele: „Kas sa ei tahaks minna üles Jeruusalemma ja lasta mul seal sinu üle kohut mõista neis asjus?”
10Paulus ütles: „Mina seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama. Juutidele ei ole ma teinud mingit ülekohut, nagu sa ka ise hästi tead.
11Kui mul ei ole õigus ja ma olen teinud midagi surma väärivat, siis ma ei tõrgu suremast. Kui aga selle taga, milles need mind süüdistavad, ei ole midagi, siis ei või mind keegi nende kätte anda. Mina nõuan keisri kohut!”
12Siis Festus, rääkinud läbi oma nõunikega, vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!”
Järgneva kahe vangistusaasta jooksul jätkab Paulus kõnelusi Feeliksiga. Taoline vabaduse piiramine ning kinnipidamine võis Paulusele tunduda piinarikkalt pika perioodina. Kahe aasta möödudes asub Feeliksi kohale Porkius Festus. Kõikide allikate järgi on Festus oluliselt parem valitseja kui tema eelkäija - ajalooürikud annavad tunnistust tema tarkusest ja aususest.
Ka Festus otsustab, et tal on vaja isiklikult kuulda nii Pauluse vastu tõstetud süüdistusi, kui ka Pauluse kaitsekõnet - ning see loob tingimused Pauluse järgmise kohtuistungi tarvis.
Tänases tekstis on üleval küsimus, kas Festus peaks Pauluse juutide ülemate kätte andma, kes teda enda kätte nõuavad. Paulus teab, et juudid on endiselt otsustanud ta tappa ning on valmis pannud varitsuse, et teda teel Jeruusalemma mõrvata. Ta jätkab julgelt oma süütuse kinnitamist kõigis tema vastu tõstetud süüdistustes, mida ka keegi tõendada ei suuda. Viimaks teeb ta radikaalse käigu: ta nõuab keisri kohut. Peale nõupidamist vastab Festus sellele: “„Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!” (s 12).
Paulus kasutab siin täiel määral ära oma Rooma kodakondsust (Ap 22:25–29). Igal kodanikul oli õigus oma juhtum viia keisri või tema otsese esindaja ette. Paulus aga näeb seda kui ülimat misjonivõimalust: õiguse saamine keisri ees oleks andnud lisaks isiklikule õigeksmõistmisele ka ametliku tunnustuse kristlusele. Nii kasutab ta olukorda, mis väliselt näib olevat ülim ja väljapääsuta tagakius, pöörates selle erakordseks misjonivõimaluseks, kus vastamisi asetuvad Kristus ja keiser - ning selleks kasutab ta oma Rooma kodakondsust, mis talle sünnipäraselt on antud.
Selle kommentaari autor: Daniel McGinnis