Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 7:11-28
Jeesusest kui suurest ülempreestrist11Kui nüüd täiuslikkus oleks olnud olemas leviitide preestriameti
kaudu - selle läbi on rahvas ju saanud Seaduse -, miks oli siis veel
vaja esile tõsta teistsugune preester Melkisedeki korra järgi, mitte aga
Aaroni korra järgi?
12Preestriameti muutmisega sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine.
13Sest see, kelle kohta kõike seda öeldakse, on ju teise suguharu
liige, kust veel keegi pole teeninud altari juures.
14On ju ilmne, et meie Issand on tõusnud Juudast, kelle
suguharule Mooses ei ole midagi rääkinud preestriametist.
15Ja asi saab veel selgemaks, kui Melkisedeki sarnaselt
tõstetakse preestriks üks teine,
16kes ei ole preestriks saanud lihaliku käsu Seadust mööda, vaid
hävimatu elu väge mööda.
17Sest tunnistatakse ju:
„Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.”
18Varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu -
19Moosese Seadus ei ole ju midagi teinud täiuslikuks -,
asemele tuuakse aga hoopis parem lootus, mille kaudu me võime saada
Jumala ligi.
20Ja niivõrd kui see ei sündinud ilma vandeta - sest leviidid on
saanud preestriks vandeta,
21Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb:
„Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda:
Sina oled igavesti preester” -,
22sedavõrd on parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus.
23Teisi, kes on järjekorras saanud
preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast;
24Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu
preestriamet.
25Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad
Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.
26Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu,
patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad.
27Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva
tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva
pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta
ohverdas iseenda.
28Sest Moosese Seadus seab ülempreestreiks inimesed, kes on
nõrgad, aga vande sõna, mis on Seadusest hilisem, seab selleks Poja,
kes on saanud täiuslikuks igavesti.
Tänase piibliteksti alguses, keskel ja lõpus nimetatakse korduvalt täiuslikkust: esiisade seadused, käsuseadus (s 16) ei suutnud midagi täiuslikuks muuta, aga Poeg “on saanud täiuslikuks igavesti” (s 28). See, kes Ta on ja mida Ta on teinud tegi Ta täiuslikult kõlbavaks “päästma täielikult” (s 25) kõiki neid, kes Tema läbi Jumala juurde tulevad. Siinkohal pean katkestama, et ülistada Jeesust kõikide eest, kõikjal, kõigil ajastutel, keda Ta iial päästnud on - selle ülima pühade armee eest, kust surma läbi pole iialgi kadunud ühtegi liiget.
Vaadates veel lähemalt Jeesuse imelist preesterlikku teenistust näeme, et Jeesus ületab kõik Juuda preestrid, kes tulevad Leevi ja Aaroni soost; Ta on kõrgem isegi müstilisest kuningas Melkiseedekist. Sõnad “igavesti” (s 17), suunavad meid “parema lootuse” juurde (s 19); vande juurde, mis kinnitab Tema määramist selleks, kes garanteerib “parema lepingu” (s 22). Hävimatu elu vägi aga märgib Tema võidukaid palveid mis iial meie eest ei lõpe (s 25).
Oma mõtiskluses jõuan kõrgpunkti, õppides pähe salme 26-28. Peatun iga esiletoodud detaili juures, mõtiskledes Jeesuse täieliku piisavuse üle selle teo, meie (ja minu) pääste ettevõtmiseks, täide- ja lõpuni viimiseks. Tajun teravat kontrasti väljendite “päevast päeva” ja “ükskord igaveseks” vahel; ning sõnade vahel “nõtrus” ja “täielik”. See paenb mind Jumalat tänama iga inimese eest, kes on mind usuteekonnal toetanud ja aidanud ning teen otsuse veelgi enam süvendada oma sõltumist sellest Ülempreestrist, kes “täidab kõik meie vajaduse”.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett