Luuka kannatusaja jutustuses tutvustatakse meile kõigepealt peategelasi: Jeesust, Tema jüngreid, ülempreestreid ja reeturit; samas ei ole tähelepanu keskpunktis mitte inimesed (välja arvatud Jeesus), vaid kogu sündmuse eesmärk. On paasapühade aeg. Seda pühitsedes ning sellele uue tähenduse andes näitab jeesus jüngritele, kuidas mõista tema reetmist ja surma.

Ta oli seda kolmel korral juba ette kuulutanud (Lk 9:22, Lk 9:44). Ta oli prohvetikuulutuste täitumisena (Lk 18:31) oma “näo” Jeruusalemma poole pööranud (Lk 9:51) - ja sinna kus prohveteid oli tapetud (Lk 13:33-34). Aga Ta ei olnud siiani öeldnud, mida see kõik tähendas. Ainult üks vihje oli antud. 

Muutmise mäel rääkis Jeesus Moosese ja Eelijaga oma “lahkumisest” (sõna täpses mõttes “väljarändamisest”) (Lk 9:31). Nüüd, paasapühade ajal on tema “südame igatsus” (Lk 22:15) õpetada neile, mida Tema surm saavutab nii, et nad seda alatiseks meeles peaksid.

Paasapühad, millega tähistati Jumala rahva suurt vabanemist minevikus, muutuvad nüüd Jumala rahva taas-asutamiseks, Jumala tulevase valitsemise ootuses. See “viimane õhtusöömaaeg” viitab ootusele, kuni Jeesus “sööb uuesti” Jumala riigis. Jeesus selgitab oma peatselt saabuvat surma ning ülestõusmist ja jumalariiki, mille Ta rajab. Tema valitsusele on vastuseis, mis avaldub selles, et “saatan oli läinud Juuda sisse” (s 3), see konflikt algas juba Jeesuse kõrbekiusatustega (Lk 4:1-13).

Olis saabunud päev, “mil paasatall pidi tapetama” (s 7). Meile ei öelda, kas sellel söömaajal üldse oli ka paasatall; see ei ole enam vajalik informatsioon. Jeesus pidi ise saama ohvritalleks. Selle asemel tõusevad tähelepanu keskmesse leib ja kaks paasapüha karikat, millele Jeesus nüüd uue tähenduse annab. Need osutavad jumalariigile ja uuele lepingule, mille Jeesus rajab ning hinnale, mis Tal tuleb maksta, ristil. 

Rist on vajalik meile, andestuse saamiseks (Lk 24:47), kuid veelgi enam saab sellest pääsetee patust, surmast ja kuradist ning alus uuele Jumala rahvale.