Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9:1-10
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest1Esimesel lepingul olid oma teenistuse nõuded ning ka maine pühamu.
2Oli valmistatud eestelk, milles olid lambijalg ja laud ja
ohvrileivad; seda nimetatakse „pühaks paigaks”.
3Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse „kõige
pühamaks paigaks”,
4kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni
kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis
oli õitsenud, ja lepingulauad;
5selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei
tule praegu üksikasjaliselt juttu.
6Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad
preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust,
7aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja
mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt
teadmatult tehtud pattude eest.
8Sellega teatab Püha Vaim, et tee kõige pühamasse paika ei ole
veel ilmsiks saanud, niikaua kui eestelk püsib.
9Seda tuleb mõista viitena käesoleva aja kohta, et annid ja
ohvrid, mida endisel kombel ohverdatakse, ei suuda teha
jumalateenijat täiuslikuks südametunnistuse poolest,
10vaid on seotud toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega
- need on nõuded ihu kohta, mis kehtivad uue korra ajani.
Maistele pühakodadele on iseloomulik piiratud ligipääs teatud alale - need on eraldatud mingite seal asuvate esemete tõttu või sellepärast, et neis tohivad liikuda vaid eristaatuses inimesed: preestrid, šamaanid, meediumid. Kogudustelk ja juutide tempel Uue Testamendi aegadel kajastas samamoodi sellist piiratud ligipääsu.
Heebrea kirja autor on nimetanud mitmeid templis taolisel alal olevaid asju, kuid tema teeb seda pidades silmas uusi ja häid sõnumeid, mida ta tahab kuulutada. Esimeses ruumis (eestelgis) seisis lambijalg (2Ms 25:31–4) ja pühitsetud leibade laud (2Ms 25:23–30); järgmises, oli lepingulaegas (2Ms 25:10–22) ja kohe uksest väljas lõhnaohvri altar (2Ms 30:1–10). Kõige mõjuvam ja domineerivam selles ruumis oli aga EESRIIE (2Ms 26:31–35).
Heebrea kirja lugejatele oli templi ruumigeograafia väga tuttav: paganate eesõu, siis naiste õu, siis meessoost juutide õu, siis püha paik ja seejärel kõige püham paik. Nii kaua kui esimene kogudustelk oli “veel avatud” (s 8), toimis kõik just sellise seadmise kohaselt. Jumalat kummardama tulnud inimesed tohtisid ligineda ainult teatud piirini; preestrid tohtisid sellest esimesest piirist pisut kaugemale minna; ülempreester tohtis vaid kord aastas, siseneda pühamast pühamasse ruumi, tuues enne vereohvri rahva pattude eest, mis olid tehtud teadmata.
Mida võis Püha Vaim tahta näidata selle pisima detailini lihvitud pesemisrituaalide, toidu, joogi, vere- ja muude ohvrite süsteemi läbi, mida kirja autor siin kirjeldab? Aupaklikus jumalakummardajas võis see kõik tekitada tunde Jumala eraldumisest ja pühadusest, ning sellest, et pattu ja eksimusi tuleb võtta väga tõsiselt.
Ometi loeme 2Ms 31. ja 32. peatükist, et see imeliselt kaunis kogudusetelk, puhtaimasse ja säravaimasse riietatud ülempreester ning isegi hingamispäev ununes rahval täiesti - kui nad tormasid kummardama oma kuldvasikat.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett