Joeli raamatu 2. peatüki esimene pool kirjeldab maad, mida rünnatakse. See sarnaneb rohutirtsude nuhtluse kirjeldusega - mille prohvet vormib Issanda päeva saabumise hoiatuseks. Ründajateks on sõdurid, hobused, vankrid ja tuli. Kogu kirjeldus on otsekui stseen tulnukate filmist: laine laine järel uhuvad märtasevate ründajate hulgad üle linna. Miski ei peata neid. Relvad ja kaitserajatised on tõhutud - neid pole võimalik takistada, nad ei jäta järele, nende eest ei ole võimalik põgeneda…

See kirjeldus meenutab meile ka piibli pilti Jumalast kui võimsast sõjamehest, või Jumala tormi. “Pilved ja pimedus on tema ümber, õigus ja õiglus on ta aujärje alus. Tuli käib tema palge ees ja põletab vaenlased tema ümber.” (Ps 97:2-3). Joel ühendab kaks teemat öeldes, et Jumal, kes saatis rohutirtsude nuhtluse, toob rahva peale ka taolise arvete õiendamise päeva ning selle tulekut ei saa miski peatada. Kristlikus doktriinis nimetatakse seda suureks kohtupäevaks. Issanda päev võib viibida - peaaegu ajastute lõpuni, kuid selle tulek on vältimatu.

Vältimatu kohtumõistmise teema on kaasaegses maailmas totaalselt ebapopulaarne, kuid tegelikult äärmiselt vajalik. Kunagi, mingil viisil tuleb meil kõikidel oma tegudest aru anda. Teeselda, et seda ei juhtu, tähendab ise enesele häda kaela kutsumist. Fleming Rutldege on öelnud: “ Kus ja millal iganes valitseb karistamatus, ei puudu kunagi inimesed, kes soovivad  kõige hullemat kohtlemist oma kaaslastele.” 

Teisalt aga võib teadmine saabuvast kohtupäevast innustada meid elama veel rohkem Jumala valguses, Talle ligemale tungides. Ja Joel õhutabki oma kuulajaid Issanda juurde tagasi pöörduma. Korrates Jumala poolt Moosesele antud eneseilmutust, ütleb Joel välja oma suurima kuulutuse: “Pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja! Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse…?” (s 13,14)

Silmas pidades neid salme, kutsub prohvet igas eas ja igast rassist inimesi meeleparandusele: naisi ja mehi, lapsi ja beebisid, vastabiellunuid ja vanu inimesi. Ta kutsub selle kogukonna kokku tuntava, tõsise pakilisusega - küsimus ei ole vaid inimese isiklikus vagaduses, rahvas peab kogunema kogudusena. Neil tuleb paastuda, puhuda sarve ja palvetada üheskoos. 

See, mida Joel kirjeldab sarnaneb paljuski tegevusele, mida sünagoogides tehakse Suurel Lepituspäeval igal aastal. Juudid kogunevad, et järgida paastu, puhuda sarve ning üheskoos uuesti kuulutada Jumala omadusi, nagu neid on kirjeldatud 2Ms 34:6 ja ka tänases tekstis.

Samamoodi kutsub Uus Testament kristlasi kogunema usukogukonnana, et ülistada ja Jumalat kummardada ning koos palvetada. Algusest peale oli just selline kogunemine ka kristlaste traditsiooniks (Acts 2:42–45) Sellest hoolimata peab näiteks heebrealaste kirja autor vajalikuks kutsuda usklikke üles “ virgutama üksteist armastusele ja  headele tegudele…Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel  on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam,  mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.” (Hb 10:24,25)

Kui me seda kutset ignoreerime, libisedes oma argiaskeldustesse ja vaid iskliku vagaduse otsimisele - kahjustame mitte ainult iseennast vaid tervet kristlikku kogukonda.