Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 9:18-27
Peetrus tunnistab Jeesuse Messiaks18Kord, kui Jeesus palvetas üksildases paigas ja jüngrid olid
koos temaga, küsis ta neilt: „Kelle ütlevad rahvahulgad minu
olevat?”
19Nemad kostsid: „Ristija Johannese, mõned aga Eelija,
mõned aga, et keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.”
20Aga tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu
olevat?” Peetrus kostis: „Jumala Messias.”
Jeesus kuulutab ette oma surma ja ülestõusmist21Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast,
22öeldes: „Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks
tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning
tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.”
23Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel,
siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese
peale ja järgnegu mulle,
24sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes
kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.
25Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma,
aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?
26Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka
Inimese Poeg, kui ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite
kirkuses.
27Aga ma ütlen teile, tõepoolest, siin seisjatest on mõned, kes
ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala riiki.”
Tänane piiblitekst märgib Luuka evangeeliumis olulist pöördepunkti.
Jeesuse jüngrid olid Temaga koos käinud juba mõnda aega, aga nad ei olnud oma arusaamises veel jõudnnud olulise läbimurdeni. Jeesus kiirendab seda protsessi, küsides otse, kelle jüngrid arvavad Ta olevat (ilmselt on see kõige olulisem küsimus, mida üldse saab küsida). Jumala eneseilmutus Kristuses ühildub jüngrite võimega kogetut mõista ja näeme,et Peetrus taipab: Jeesus on Jumala Messias!
See on kõige eelnevalt toimunu täitumine. See on tunnistus, milleni peab jõudma iga usklik, et kuuluda Jeesuse jüngrite sekka. See on ilmutus.
Kummalisel kombel on aga Jeesuse järgmine korraldus vastupidine (s 21) võrreldes nõudega tunnistada Ta Kristuseks (s 26) ja Temast kuulutada. Milleks oli seda vaikust vaja? Tegu on ajutise keeluga. Enne kui Kristust saab kuulutada Messiana, tuleb toime tulla inimeste ootustega.
Jeesus polnud selline Messias nagu palju ootasid; Ta polnud sõjapealik, kes rahva lahingusse juhiks. Ta ei tulnud valama teiste verd, vaid andis omaenese vere, kannatades äratõukamist ning surma enne, kui Jumal Tema õigsuse esile tõi (s 22). Selline oli hind, mis Tal tuli maksta, et täita Jumala tahet; samasugune on Jeesuse poolt jäetud elumuster ka Tema järgijate jaoks. Jeesuse järgimise hind on kõrge. Inimesed on püüdnud leida ka kergemaid variante, kuid mitte ükski neist ei saavuta lõpptulemust olla Tema oma aulises tulevikus ja näha Jumala kuningriiki (s 26,27).
India evangelist Sadhu Sundar Singh läbis kord jäise ja hädaohtliku läbipääsu Tiibetisse, teekaaslaseks võõras tiibetlane. Korraga märkas Sadhu Sundar Singh allpool oleval kaljunukil raskelt haavatud meest. Tiibetlasest kaasrändur keeldus appi minemast, sest kartis oma elu pärast. Singh aga kandis haavatud mehe turvalisse paika. Mõni aeg hiljem, kui nad jõudsid hukkunud tiibetlase surnukeha juurde, meenusid Singhile salm 24meie tänasest peatükist:
Selle kommentaari autor: Nigel Wright