Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 9:37-45
Jeesus tervendab langetõbise poisi37Ja kohe järgmisel päeval, kui nad mäelt laskusid, tuli
Jeesusele vastu suur rahvahulk.
38Ja ennäe, üks mees rahvahulgast hüüdis: „Õpetaja, ma anun
sind, vaata mu poja peale, sest ta on mu ainus laps!
39Ja vaata, vaim haarab temast kinni ja poiss karjatab äkitselt,
ja vaim raputab teda, nii et poiss ajab vahtu suust, ja teda murdes
taandub see temast väga tõrksalt.
40Ja ma palusin sinu jüngreid, et nad ajaksid ta välja,
aga nad ei suutnud.”
41Aga Jeesus vastas: „Oh, uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua
pean ma teie juures olema ja kannatama teiega? Too oma poeg siia!”
42Kui poiss oli alles lähenemas, paiskas kuri vaim ta maha
ja raputas teda. Jeesus aga sõitles rüvedat vaimu, tegi poisi terveks
ning andis ta isale tagasi.
43Ja kõik hämmastusid Jumala suurusest.
Aga kui kõik panid imeks Jeesuse tegusid, siis ütles ta oma jüngritele:
Jeesus kuulutab teist korda ette oma surma ja ülestõusmist44„Pidage meeles need sõnad: Inimese Poeg antakse inimeste
kätte!”
45Aga neile jäi see ütlus arusaamatuks ja see oli varjule pandud
nende eest, et nad seda ei mõistaks, ent nad kartsid Jeesuselt küsida
seletust selle kohta.
Jumala au ja töö ei ole kohal mitte ainult mäel olles. Reaalsus nõuab, et jünger laskuks alla tasandikule, kus elu läheb edasi. Nagu antud kirjakoht näitab, on tegelik elu sageli seotud frustratsiooni, ebaõnnestumise ja keerdus psüühikaga. Vaimulikud “kõrghetked” on koheselt vastandatud raske teenimisülesandega, milles jüngreid kutsutakse sekkuma kriisi, mille suhtes nad tunnevad endid üsna küündimatutena (salm 40).
Antud lugu toob meid tagasi eelmise peatüki õppetundide juurde. Selles lugesime ainsa tütre tervendamisest (Luuka 8:42). Nüüd on tegelaseks ainuke poeg, kes vajab kuningriigi armu puudutust. Jüngrid ei suuda taolist puudutust pakkuda. Miks? Alles hiljuti oli neile antud vägi ja meelevald ajada välja kõiki kurje vaime ja parandada haigusi (salm 1). Kuhu siis on antud vägi ja meelevald kadunud?
See lugu lõikab valusalt ja lähedalt kõiki meid, kes läheme läbi tühjuse ja jõuetuse perioodide. Samas on see lugu, mis toob taas suurt kinnitust, kõigepealt selle läbi - et lihtsalt näitab, et jüngerlus ongi selline! On ebaõnnestumise ajad, kuid vaatamata nendele oleme siiski kutsutud olema ustavad järgijad. Teiseks – Jeesuse kohalolu on meie teenimistöö väe allikas ja see kohalolu on alati olemas.
Kristlased peavad harjuma elamisega paradoksaalsuses. Ühelt poolt – meile on antud vahendid teenida haiget ja vaevatud maailma. Teiselt poolt – meie ei ole antud teenimistöö kese: tõeline fookus peab alati olema Ristilöödul. Vägi ja meelevald tulevad andmisest ja kaotamisest, Tema järgimisest.
Selle kommentaari autor: David Blair