Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 12:13-21
Rikkusest ja muretsemisest13Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!”
14Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?”
15Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!”
16Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud.
17Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.”
18Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara
19ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
20Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”
21Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.”
On vähe Jeesuse sõnu, mida kaasaja jüngritel oleks raskem vastu võtta, kui need. Elame ju maailmas, kus valitseb täpselt vastupidine suhtumine kui see, mida Jeesus ütles. Meid vormitakse siin uskuma, et elu koosnebki asjade küllusest, mida omame. Selle ajastu märksõnadeks on: uus tase, leida rohkem, suuremat ja paremat. Aga siin peitub ka probleem, sest seda küllust on vaja reaalselt ka tarbida. Me vajame toitu, riideid, peavarju, haridust, kultuuri ja palju muud. Peame omama mõistlikku varu tuleviku tarbeks, et me ei muutuks koormaks lähedastele. Kuidas siis vältida seda, et hädavajaliku kasutamine ei muunduks ohjeldamatuks tarbimiseks?
Jeesuse tähendamissõna rikkast aga rumalast mehest ajendas kedagi rahva hulgast küsima Jeesuselt pärandiga seotud küsimuse. Jeesus keeldub talle vastamast. Võibolla oli tol inimesel igati põhjendatud küsimus, aga Jeesus tunneb ära ahnuse ja keeldub sellega kaasa minemast. Samas ajendab see teda osutama, kui rumal on oma kindluse ja usalduse rajamine omandile. Veelgi enam - Jeesuse sõnul võib sellest tekkida omalaadne vaesus.
Elu on ohtlik ja miski pole garanteeritud. “Olla rikas Jumalas” on tegelikult ainus garantii, mis on kindel (s 21), sest Jumal on ainus, kes peab inimest palju väärtuslikumaks kui palju varblasi, kes ei unusta meid, kes teab iga juuksekarva meie peas (Lk 12:6-7). Sellisele Jumalale saame usaldada oma mured ja kes saab meid varustada kõigega, mida vajame -ja enamgi veel. Tema on Isa, kes teab kuidas anda häid ande (Lk 11:11-13).
Kui meil on selline armastav Isa, kellele kuulub kogu maailm - mida muud me siis veel vajame? Jeesuse sõnad suunavad meid oma asjadesse klammerdumises inventuuri tegema. Kui paljut me tegelikult vajame? Kas ja kuidas oleme tõeliselt rikkad?
Selle kommentaari autor: Nigel Wright