Galaatia kogudus oli ümberlõikamise ja käsuseaduse teema tõttu suures segaduses ja oma kirjas käsitles Paulus seda põhjalikult. Kirja lõpuosas peab ta aga vajalikuks tähelepanu pöörata võimalikele pingetele ning konfliktide lahendamisele koguduses. 

Iga uskliku kohus on hoida oma usuelu joondatuna Jumalaga (s 4).  Ei ole kuidagi vaga ega vooruslik süüdistada teisi oma halbades harjumustes või kehvades otsustes, vaid igaühe enda käsi peab pidevalt pulsil olema mõistmaks, kuidas tal Jeesuse jüngrina läheb (s 5). Lisaks on Pauluse sõnul vaja tõeliselt hoolida ka sellest, milliseid koormaid peavad kandma su kaasteelised Kristuses (s 2). Teiste vajadused peaksid usklikule olema kutseks appi minna (s 10). 

Eksijate käsitlemisest rääkides kasutab Paulus sõna katartizō, mis tähendab parandama taastama, tugevdama, täiustama (s 1). Sama sõna kasutatakse nt Jaakobuse ja Johannese võrkude parandamise töö kirjelduses (Mt 4:21), aga ka Ef 4 peatükis, kus öeldakse, et Kristus “valmistab pühi inimesi “(oma kogudust)  “kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse,” (Ef 4:12-13). 

Nagu Galaatia koguduses, on ka tänapäeva kristlastel selle üksteise “parandamisega” mitmeid probleeme: mõnel juhul pingutatakse kohtumõistmises üle autoritaarsuse ja jäikusega ning armastus, lahkus ja alandlikkus puudub hoopis; teisalt kardetakse sedavõrd armastusväärsust kaotada, et ei suudeta kellelegi tegelikku tõde öelda. Ja küsimus ei ole ju lihtsalt eriarvamuste lahendamises, vaid Jumala lõppeesmärgis kogudusega: Tema koguduse ühtsuse ning täielikkuse saavutamises, mis praegusel indiviualismiajastul võib hoopis tähele panemata jääda. Paulus kirjeldabki, kuidas  “parandamine” koguduses, Jumala ülima eesmärgi nimel, võiks toimuda. 

Ta ütleb, et uskliku enesehinnang peab olema õigel alusel, sest on oht ennast petta - eriti teistega võrdlema hakates. Et peame Jumala ees kõik oma tegemised üksikasjalikult läbi uurima - nii motiivides, kui teostuses ja kui millegi üle on kiidelda, siis tuleks sedagi teha vaid Jumala, mitte teiste ees. Pauluse põhjendus siin on üllatav, ta ütleb: igaühel on kanda oma koorem (s 5). Ehk: me ei või iial teada, kui suure vaeva või võitlusega kellegi saavutused sünnivad, veel vähem teame motiive, ning seetõttu ei suuda me anda ka õiglaseid hinnanguid. 

Seejärel jõuab Paulus aga murrangulise põhimõtte juurde: ta hoiatab igaüht tähele panema, mida/ kuidas keegi külvab (s 8). Usklik peab õppima vahet tegema loomuomastel käitumismustritel (lihal) ja Jumala uue loodu kohasel käitumisel (Vaimus liikumisel). Enamik meie reaktsioone/ otsuseid tulevad “lihast”, usklik aga peab õppima otsustama ja kuuletuma Püha Vaimu kuulates, kes toimib Jumala eesmärkidega kooskõlas. Ning neil kahel on tohutu vahe! Üks toob surma, teine aga elu. Esimene on meile lihtne ja mugav, teine tähendab oma loomuse taltsutamist ja Püha Vaimu juhtimisele alistumist. Just selle põhimõtte rikkumine on kogudustes tekitanud palju surmavat vilja ningnõrgestanud kogudust tervikuna.

Ümbritseva maailma kasvavates pingetes võib tunduda, et Jumala koguduse jaoks on väljakutsed liiga suured. Aina rohkem kuuleme, kuidas kogudused üksteise järel murduvad väljapoolt tuleva surve all. Paulus aga tuletab meelde, et asjad ei ole nii nagu need paistavad: Jumal valitseb endiselt ning on piisavalt väeline; Tema hoiab tulevikku enese käes ning Tema toimib ka täna, erilise intensiivsusega “parandades” ja taastades iga usklikku üksikult ja meid kõiki ühiselt, kogudusena. Sest päev, mil iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab Jeesuse Issandaks, on lähemal kui iial enne (Fl 2:10-11); ja teame, et meid kõiki tehakse täiuslikuks ning mõistetakse viimselt üksnes usu läbi Temasse. 

Viimasel, kohtumõistmise päeval aga ei loe välised teod - ümberlõikamine ega selle puudumine. Nii nagu ei tule arvesse majanduslik staatus, rass, kooliharidus või teaduskraadid, soovitused ega isegi mitte oskused. Ainuke, mida siis arvestatakse, on see, kas meil on olnud usku, sõnakuulelikkust ning ustavust järgneda Temale, kes meid armastas ning kes iseenese andis meie eest.