Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 6:1-8
Aadama järeltulijad1Ja kui inimesi hakkas maa peal palju saama ja
neile sündis tütreid,
2siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid
ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad
välja valisid.
3Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti
jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi
sada kakskümmend aastat!”
4Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad
heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid,
olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest
ajast on kuulsad mehed.
Noa ja veeuputus5Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal
oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad,
6siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud
maa peale, ja ta süda valutas.
7Ja Issand ütles: „Ma tahan inimese, kelle ma
olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja
roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen
teinud!”
8Aga Noa leidis armu Issanda silmis.
Inimkonna alguse lugu pattulangemisest Noa päevadeni on kirjeldus suurest moraalsest allakäigust. Kõigepealt söödi keelatud vilja, seejärel toimus esimene mõrv ja tänasest tekstis loeme, et Noa aja alguseks “ inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad.” Allakäigu mastaapsust kirjeldab ka see, et kui Jumal oli kõik loonud, siis hindas Ta seda ja ültes et kõik oli väga hea (1Ms 1:31). Nüüd vaatab Jumal taas ning kahetseb, et ta inimese üldse lõi.
Peatüki alguses on jutustus Jumala poegadest, kes võtsid enestele naisi inimeste tütarde hulgast ning kuidas selliste liitude tagajärjel sündisid hiiglased. Antiikmaailmas ringles palju taolisi jutustusi jumaluste ning inimeste ühtimisest, kellede järeltuijad olid ebatavaliste võimetega: neile omistati üleloomulik jõud või energia, ning teisi üleloomulikke võimeid. Mesopotaamias ja Kaananis pühitseti selliseid jumaluste-inimeste liite lausa vastavate templiriitustega, mis pidid tagama maa viljakuse ning tavaabielude püsimise. Sinna lisandus ka tava, mille kohaselt isad pidid oma abiellumata tütred andma templiteenistusse: praktikas tähendas see nende tütarde templiprostituutideks saamist, keda tarvitasid preestrid ning jõukamad jumaluste kummardajad.
Ilmselt sarnastele praktikatele viitavad ka peatüki esimesed salmid. Väljend “Jumala pojad” on siin tõenäoliselt viide vaimsetele olenditele. Mõnikord viitab sama väljend Vanas Testamendis ka Iisraelile või kuningatele (5Ms 14:1), aga 1Ms 6 ptk konteksti see ei sobitu.
Taolist “püha” prostitutsiooni praktikat peab Pühakiri ebvajalikuks (s 1) (inimesed juba paljunesid omavahel) ning Jumalale vastuvõetamatuks ja jälestusväärseks (s 5). Jumal vastab sellele piirates inimese eluiga 120 aastale (s 3), sest Ta ei taha oma Vaimu sellisesse keskkonda jätta (s 3).
Too templiteenistusega seotud prostitutsioon on inimese langemise tipp, pattulangemise kulmineeruv väljendus ning Jumala silmis ei ole tekkinud olukorda enam kuidagi võimalik korrigeerida. Sedavõrd sügavale langemine põhjustab tulise reaktsiooni Jumala poolt ning kibe nördimus toob Tema südamesse valu, mis on võrreldav vendade vihaga, kelle õde on vägistatud (1Ms 34:7).
Jumala lahendus tekkinud üldises olukorras on hirmuäratavalt radikaalne: inimene ja ka kõik muud elusolendid tuleb maa pealt hävitada. Ometi ei ole inimkonna lootus lõplikult kustunud, sest leidus üks, kes “leidis armu Jumala silmis”. See oli Noa.
Selle kommentaari autor: APÜ