Armastuse sügavus, millega nii Isa kui ka Poeg armastavad Jeesuse järgijaid, jääb meid lõpuni hämmastama. Liiga sageli võtame seda iseenesest mõistetavana arvates, et Jumal on kohustatud meid armastama! Ometi, üksnes Jeesuse surm avas meile võimaluse, kogeda selle hämmastava armastuse reaalsust, mis meieni on ulatatud. Arvatavasti oli see surm Jeesuse enda silme ees, kui Ta jüngritele kirjeldas enda ja Isa armastust (s 9-13; Jh 13:34).

Isa ja Poja armastus Jeesuse järgijate vastu (s 9) peaks olema meie igapäevase olemise keskkond, sest üksnes sellest joodetuna suudaksime armastada ka üksteist (s 12). Milline on see armastus? 

Selle armastuse sügavus avaldub tegudes, milles usklikud on nõus enda omast ja ka ennast ära andma oma sõprade eest (s 13). Loomuomaselt meis sellist armastust ei ole, ometi ootab Jeesus, et just taolise armastuse mõõt ja ulatus iseloomustaks meie suhtumisi ja kogu käitumist. Kui palju vajame Tema Püha Vaimu, et elada sellisel viisil!

Uskujaile on kingitud suur eesõigus: meid kutsutakse Jeesuse sõpradeks (s 14). Võime arvata, et oleme Jumala sulased ja see on väga suur au; aga tegelikult on meid ülendatud palju kõrgemale: suurema läheduse tasandile Jeesusega, oleme ülendatud Tema armastatud sõpradeks ning valitud ja läkitatud vilja kandma (s 16). 

Selles armastuses Jeesusele kuuletumine toob meie südamesse Tema rõõmu (s 11), ning Jeesuse selgitab, et see rõõm lähtub Tema tõelisest, kogemuslikust tundmisest. Just see oli C.S Lewise kogemus, kui ta uskmatusest pöördus usu ja suhte juurde Jumalaga. Võibolla sellepärast, et CS Lewis koges, kuidas Jumala läheduse taotlemine vajab ka inimese pingutust (oks peab jääma viinapuusse Jh 15:4-5), nimetas ta rõõmu “taevariigi tõsiseks tööks”?