Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 21:15-19
Jeesus ilmub Tibeeriase järve rannal15Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele:
„Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?”
Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.”
Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!”
16Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas
sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa
oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui
karjane!”
17Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma
olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt
kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale:
„Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus
ütles talle: „Sööda mu lambaid!
18Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa
end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis
sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu
sa ei taha.”
19Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi
Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle:
„Järgne mulle!”
Peetrus oli enesekindlalt väitnud, et tema järgneb Jeesusele kasvõi surma. (Jh 13:36-38). Aga üsna varsti peale neid sõnu salgas ta Jeesuse kolm korda öeldes, et ei tunne Teda (Jh 18:15-27). Tänane, väga liigutav kirjakoht näitab, kuidas toimib Jeesus meie hästi mõeldud aga ennatlikult antud lubadustega ning neile nii tihti järgnevate läbikukkumistega.
Tahaks väga teada, mis toimus Peetruse hinges alates tollest saatuslikust kukelaulust. Ta oli taas teiste jüngritega ühinenud. Ta oli kohtunud ülestõusnud Kristusega.
Kas mälestus sellest läbikukkumisest painas teda jätkuvalt? Ehk ootas ta Jeesuse tõsist noomimist; “Kuidas sa võisid nii teha? Mida sa mõtlesid?” või: “Mina arvasin, et sa tõesti uskusid minusse. Kuhu su usk jäi?” Kui Peetrus kohtus Jeesusega uuesti rannal, kas talle meenus siis nende esimene kohtumine, mil imeline kalasaak aitas tal ära tunda, kes Jeesus tegelikult oli (Lk 5:4-11)? Või meenutas hõõguvate süte lõhn talle veelkord lõket ülmepreestri õues? Jeruusalemmas ei olnud Jeesus sõnagi lausunud seal toimunu kohta. Nüüd aga on Peetrus Jeesusega üksi ja Jeesus läheb otse selle teema juurde.
Jeesus teab paremini kui meie, mis peitub meie südames. Meiegi oleme läbikukkunud - olgu Teda salates või oma usust vaikides siis, kui on võimalus tunnistada. Oleme ühel või teisel puhul oma kõrvad sulgenud siis, kui Ta meiega rääkis ning oleme olnud sõnakuulmatud. Mälestused nendest sündmustest, on enamasti kuhugi sügavale mälusoppidesse surutud, aga sellest hoolimata oleme neist hoopis valusalt teadlikud.
Nii on Jeesuse sõnad meile samad, kui olid Peetrusele. Ei ole süüdistust, on vaid üks lihtne küsimus: “Kas sa armastad mind?” (s 15-17). Ning vastates tuleb meil ausalt vaadata oma südamesse ja tunnistada Jeesusele selle tegelik olukord. Aga ka meie võime teada, et mida enam end Jeesusele avame, seda enam tervendab ja muudab Ta ise meid enese sarnaseks.
Peale vestluse ränka algust, esitab Jeesus Peetrusele üllatava kutse saada karjaseks, kes peab hoolt kandma kõigi järgmiste uskujate eest. On erakordne, et Jeesuse vastus, isegi siis kui oleme läbikukkunud ja oma abitust tunnistanud - on usaldada meid rohkem. Jumalariigi täiesti teistsugused põhimõtted ei lakka hämmastamast, aga need lisavad rõõmu. Meie praeguses vägagi julmas ühiskonnas ei ole eksimise või komistamise puhul mingit garantiid saada teine võimalus. Jumala uues ühiskonnas ei ole läbikukkumine aga iialgi lõplik. Sa saad alati uuesti alustada.
Viimaks ütleb Jeesus Peetrusele (ehk julgustavalt?): järgne mulle! Tema läheb ees, Tema näitab teed. Samas pole see kindlasti alati lihtne. Järgides haavatud Issandat, tuleb ka meil valmis olla haavadeks, kuid Tema on koos meiega sellel teekonnal. Sa ei pea seda kunagi üksi käima.
Selle kommentaari autor: APÜ