Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jn 1:1-16
Joona põgeneb Issanda eest1Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:
2„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
3Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.
4Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.
5Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
6Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: „Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!”
7Aga isekeskis nad rääkisid: „Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!” Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
8Siis nad ütlesid temale: „Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?”
9Ja ta vastas neile: „Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.”
10Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: „Miks sa seda tegid?” Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud.
11Ja nad küsisid temalt: „Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?” Sest meri hakkas üha enam mässama.
12Ja ta vastas neile: „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.”
13Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama.
14Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: „Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Issand, teed nõnda, nagu on sinule meelepärane!”
15Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.
16Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi.
Miks põgenes Joona vastassuunas, kui talle tuli Jumala korraldus minna kuulutama Niineve linna?
Võibolla ta kartis. Ehk kujutles ta, et kui kuulutab Niineve linna elanikele Jumala sõnumit, siis linnaelanikud vihastavad, ründavad teda ning panevad ta vangi - või teevad veel midagi hullemat.
Võimalik, et Joona lihtsalt ei soovinud Niinevesse minna. See oli pikk teekond, sealsed elanikud kummardasid hoopis teistsugust jumalat ning pealegi oli Niineve Iisraeli vaenlaste pealinn.
Aga võibolla ei olnud Joona käitumisel üldse mingit ratsionaalset põhjendust.
Piiblitekst ei spekuleeri võimalike põhjuste üle. Selle asemel kutsub tekst meid mõtisklema meie enda reaktsiooni ja vastuse üle Jumala kutsele, ükskõik millises vormis see tuleb. Ehk on ka meil vältimismustrid, mida me isegi ei teadvusta, aga mis hoiavad meid Jumalale kuuletumast?
Joona motivatsioonituse põhjuseid avatakse veidi enam 4. peatükis. Kui Jumal oli linnale halastanud, ütleb Joona: „Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.” (Jn 4:2). Võibolla soovis Joona häbist pääseda.
Ta teadis, et Jumal tahab halastada ning ära hoida selle katastroofi, millest Joona pidi kuulutama. Siis oleks Joona kuulutus valeks osutunud.
Kõige tõenäolisem on, et Joona lihtsalt ei tahtnud, et Jumal Niinevele halastaks. Talle ei meeldinud see rahvas. Tema arvates väärisid nad surmast hullemat karistust ning Joona mässas Jumala kavatsuse vastu linna elanikele halastada. Joona probleemiks oli halastav Jumal, kellega ta ei soovinud teha koostööd, kui selle tulemuseks oli Niineve linna pääsemine.
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson