Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 1:19-40
Maakuulajate läkitamine19Ja me läksime teele Hoorebilt ning rändasime läbi kogu selle suure ja koleda kõrbe, mida te olete näinud, emorlaste mäestikuteed mööda, nagu Issand, meie Jumal, meid oli käskinud, ja me tulime Kaades-Barneasse.
20Ja ma ütlesin teile: Te olete tulnud emorlaste mäestikuni, mille Issand, meie Jumal, meile annab.
21Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Issand, su vanemate Jumal, sulle on öelnud. Ära karda ega kohku!
22Siis te tulite kõik mu juurde ja ütlesite: „Läkitagem oma ees mehi, et nad meile maad kuulaksid ja tooksid sõna tee kohta, mida mööda peaksime minema, ja linnade kohta, kuhu peaksime jõudma!”
23See kõne oli mu silmis hea ja ma võtsin teie hulgast kaksteist meest, igast suguharust ühe,
24ja need võtsid suuna ning läksid üles sinna mäestikku, jõudsid Kobaraorgu ja uurisid seda.
25Ja nad võtsid kaasa maa vilju ja tõid alla meie juurde ning ütlesid: „See on hea maa, mille Issand, meie Jumal, meile annab.”
26Aga te ei tahtnud sinna minna ja tõrkusite Issanda, oma Jumala käsu vastu.
27Te nurisesite oma telkides ja ütlesite: „Sellepärast et Issand meid vihkab, on ta meid toonud Egiptusemaalt, et anda meid emorlaste kätte hävitamiseks.
28Kuhu me läheme? Meie vennad on teinud meie südamed araks, öeldes: Rahvas on meist suurem ja arvukam, linnad on suured ja taevani kindlustatud; ja me nägime seal ka anaklasi.”
29Siis ma ütlesin teile: Ärge heituge ja ärge kartke neid!
30Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses
31ja kõrbes, nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal, mida te olete käinud, kuni te jõudsite siia paika.
32Aga sellest hoolimata ei ole te uskunud Issandasse, oma Jumalasse,
33kes käis teekonnal teie ees, otsimas teile leeripaika: öösel tules näitamas teile teed, mida te pidite käima, ja päeval pilves.
Issand nuhtleb Iisraeli34Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes:
35„Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile,
36peale Kaalebi, Jefunne poja: tema näeb seda ja temale ja tema lastele ma annan selle maa, millel ta on astunud, sellepärast et ta kõiges on järgnenud Issandale!”
37Ka minu peale vihastus Issand teie pärast, öeldes: „Sinagi ei pääse sinna.
38Joosua, Nuuni poeg, kes teenib sind, jõuab sinna; kinnita teda, sest tema peab selle jaotama pärisosaks Iisraelile.
39Ja teie lapsed, keda te ütlete saavat röövsaagiks, teie pojad, kes täna veel ei mõista head ja kurja, jõuavad sinna; neile ma annan maa ja nemad pärivad selle.
40Teie aga pöörduge ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!”
Hea algus on tähtis, aga see ei taga head lõppu. Tänane piiblitekst tuletab meelde Iisraeli rahva teekonda Hoorebi mäelt edasi. Kuigi Jumal juhtis rahva turvaliselt läbi “suure ja koleda kõrbe” (s 19), lõppes nende teekond läbikukkumisega ning kogu rahvas pidi tagasi pöörduma sinna samasse kõrbe (s 40). Mis läks valesti ?
Rahvas olid teekonda alustanud sõnakuulmises (s 19), südamed kindlalt eesmärgile kinnitatud - jõuda sellele maale, mille Jumal oli neile andnud - ning valmis seda enesele võtma (s 21). Eelluure polnud kuidagi ebatavaline praktika ja seda ei saa pidada päris usupuuduseks, sest peamine otsus, maa enda valdusesse võtta, oli juba tehtud. Luurekäik pidi lihtsalt andma strateegia, kuidas maad kõige paremini vallutada. Ka oli Mooses andnud käsu: “Olge vaprad ja võtke kaasa maa vilju!” (4Ms 13:20). Maakuulajad tegid seda ning teatasid lisaks suure rõõmuga, et “„See on hea maa, mille Issand, meie Jumal, meile annab.” (s 25). Miks siis see teekond ikkagi nurjus nii, et inimesed muutusid sõnakuulmatuiks ja mässumeelseiks?(s 26)
Kõige detailsema ülevaate sellest, kuidas lihtne faktide väljauurimise retk muutus hirmu sisendavaks ja usku hävitavaks äparduseks, annavad 4Moosese raamatu 13. ja 14. peatükk. Maakuulajad (välja arvatud Joosua ja Kaaleb) tegid kaks viga.
Esiteks, keskendusid nad takistuste tohutusele: hirmuäratavad hiiglased ning kindlustatud linnad (s 28). Teiseks, kaotasid nad usu Jumalasse, kes oli oma väega võidelnud nende eest (s 30); kelle armastus oli neid kandnud (s 31) ja kelle ligiolu oli neid juhtinud (s 33) kogu kõrbeteekonna jooksul.
Hirm on nakkav. Kiirelt levisid need hirmud ülejäänud inimeste keskel (s 28), vaatamata sellele, et Jumal oli Moosese kaudu öelnud: “Ära karda ega kohku!” (s 21). Jumala rahvas seal ei suutnud nende ette toodud fakte vaadata usu silmade läbi, vaid nad hindasid olukorda üksnes inimliku ja isikliku suutlikkuse pinnalt.
Selle kommentaari autor: Tanya Ferdinandusz