Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 2:1-13
Püha Vaimu tulek nelipühapäeval1Kui nelipühapäev[f] + [fr] 2:1 [ft] Nelipüha pühitseti 50 päeva pärast ülestõusmispüha. Vt [+xt] 3Ms 23:15-21[+xt*]. [f*] kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas.
2Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid.
3Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas.
4Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.
5Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all.
6Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret.
7Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased?
8Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?
9Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias,
10Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased,
11juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased - kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?”
12Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?”
13Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!”
Kümme päeva peale Jeesuse teavaminemist kogunesid usklikud, et tähistada nelipüha (s1). Nelipüha oli juudi püha, mida peeti seitse nädalat peale Paasapühi ning seda teati kui Nädalate püha (3Ms23:15-21) või Nelipüha (kreeka k) mis tulenes 50 päevast kahe püha vahel. Teiseks sajandiks pKr oli hakatud seda püha seostama lepingu ning Toora andmisega. Neid ja veel mitmed olulisi teemasid - Paabelist tagasipöördumine, lõikus, prohveteeeringute täitumine Vaimu väljavalamisel (Js 44:3; Hs 36:26,27) - on peetud nende pühade taustanarratiiviks.
On ekslik arvata, et need sündmused puudutasid põhiliselt vaid 12 jüngrit, sest eelpool mainitud kokkutulnute arv viitab 120-le, kõikidele usklikele ( Ap 1:15) nii meestele kui naistele. Kui nad kokku said, siis toimis Jumal nende keskel, valades välja oma Püha Vaimu nähtaval ning kuuldaval kujul.
Püha Vaimu väljavalamise otsene ilming oli võime rääkida teistes keeltes (s 4), ning see põhjustas Jeruusalemma kogunenud juutide seas hämmingut (s 5-7). Nad ei suutnud uskuda et mingi grupp galilealasi suudaks rääkida nende keeles. Lõunas elavad Judea inimesed pidasid end paremaks põhjas elavatesit galilealastest. Juuda rahval oli pealinn Jeruusalemm ning tempel. Galilealastel aga polnud selliste kultuurilistele ja vaimsetele väärtustele midagi vastu panna ning neile vaadati kui harimatutele, vähearenenud, isegi rumalatele inimestele.
Sellisel suhtumisel võis olla oma mõju ka Nelipüha sündmuses, sest Jeesuse jüngrid oli galilealased. Ümberolijate hämmastus jüngrite keelteanni avaldudes ei tulnud üksnes ime tunnistamisest. Nende küsimus: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased?” (s 7) võib peegeldada ka uskmatust, et harimatud põhjast tulnud mehed võiks üldse osata teisi keeli rääkida. Piiblitekst lisab, et mõned pilkasid jüngreid, nimetades neid joobnuteks.
Ilmselt oli rahval lihtsam uskuda kõike seda, kui aktsepteerida, et Jumal oli tõesti välja valanud oma Vaimu tavaliste, lihtsate inimeste peale. Olid ju siiani Vaimu väljavalamised toimunud vaid valitud inimeste peale, nende eriliste ülesannete täitmiseks. Variseridele lihtsalt ei mahtunud pähe, et Galileast üldse midagi prohvetlikku võiks tulla ja sellepärast oskasid Jeruusalemma kogunenud religioossed juudid juhtunu kohta ainult küsimusi esitada või halvustada seda mida kuulsid (s 7-13).
Nelipühapäev aga osutab, et evangeeliumi sõnum kuulub kõikidele inimestele üle maailma, sest kõik rahvused kuulsid Jumala sõnumit tol päeval oma emakeeles. Ühtlasi näitab see, et Kristuse järgijaks võivad saada inimeset kõikide rahvaste hulgast - haritud ja harimatud, rikkad ja vaesed.
Nelipühapäev tuletab meile meelde, et Jumala Vaim valis väikese rühma koolitamata galilealasi selleks, et muuta tervet maailma. Miks ei peaks siis meie end avama Püha Vaimu toimimisele ning paluma, et Tema muudaks meie südamed, täidaks ja kasutaks meid nii, et meiegi ei teeks enam vahet inimeste vahel. Mis keelab meid andmast end Jumala Vaimu väelise mõju alla selleks, et aidata muuta seda lõhenenud ja vaenutsevat maailma?
Selle kommentaari autor: APÜ