Jeesuse ligiolu oli esimeste kristlaste kasvava kogukonna keskel vägagi ilmne. Üks seda kogukonda iseloomustavaid jooni oli teiste vajaduste märkamine. Nende omavaheline jagamine oli täielik ning ootustevaba ja nad ei soovinud selle eest mingit tasu. Jumalalt neile voolav arm peegeldus peaaegu käegakatsutavana nende armastuses ning helduses üksteise vastu nii, et kellelgi ei olnud millestki puudu. 

Luukas toob näiteid sellele kogukonnale olulistest väärtustest. Leviit nimega Joosep elas jüngrite keskel niivõrd osavõtlikult ja helduses, et kaaslased panid talle hüüdnimeks Barnabas - “julgustuse poeg” (s 36,37). Tema perekond oli  juba aastaid tagasi emigreerunud Küprosele ning liitunud sealse üsna suure juutide kogukonnaga. Kuna neil oli kinnisvara Jeruusalemmas, oleksid nad seda igal aastal kasutanud vaid siis,  kui tulid osa võtma suurematest pidustustest. Tol ajal said maaomanikud kasumit kogudes renti põhiliselt talupoegadest ja sulastest rentnike käest (nii nagu Jeesus kirjeldas oma tähendamissõnas Lk 20:9-16). Nii et kui Barnabas müüs ära oma maaomandi, siis ohverdas ta olulise sissetulekuallika. Tolle ajastu kultuur ülistas ja austas avalikult heategijaid, kuid kui andis Barnabas privaatselt müügist saadud tulu apostlitele ära jagamiseks, välistas ta sellega ka igasuguse tõusmise sotsiaalsel redelil. Selline on tõeliselt ohverdav armastus. Ja kui selline armastus saab nähtavaks kogukonnas, siis pole ime, et apostlite kuulutus ülestõusmisest toimus suure väega!

Kaasaegses läänemaailmas, kus omamine ajab inimesed lahku, võib Luuka kirjeldus esimesest kristlikust kogukonnast tunduda raskestimõistetav. Enamasti tunneme kergendust, kui siis kommentaatorid selgitavad, et seda kirjakohta ei tohiks liiga otsesõnu võtta! Ometi ei tohiks kõrvale panna selles apostellikus asjade jagamises esitatud väljakutset. Ka praegu praktiseerivad maailma eri paigus mitmed meie vennad ja õed Kristuses just seda Kuningriigi eluviisi, mida esimest korda nähti Jeruusalemmas.

Kuidas siis meie sellele väljakutsele vastame? Esiteks mõistes, et seda lugu ei ole vaja “ära seletada”, vaid mõista, et tegelikult on see: “tulevast korda märgistava kogukonna kirjeldus”, koguduse kirjeldus, kes teab end elavat “viimseil päevil”. Võiksime küsida endalt, mida on vaja teha taolise eluviisi taastamiseks, selliste armastuse, rahu ning jagamise  kogukondade loomiseks, mis  tooksid meid lähemale näiteks lõunapoolkera vaestele kristlastele ning esitaksid väljakutse kaasaja kultuuris lämmatavalt domineerivatele iidolitele?