Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 17:28-54
Taavet ja Koljat28Aga Eliab, Taaveti vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja
Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: „Mispärast sina
siia tulid? Ja kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna
kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid
muidugi selleks, et näha taplust.”
29Aga Taavet vastas: „Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud
ju ainult kõnelus?”
30Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama;
ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.
31Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist
Saulile ja Saul laskis tema tuua.
32Ja Taavet ütles Saulile: „Ärgu lasku keegi tema pärast oma
julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga.”
33Aga Saul ütles Taavetile: „Ei suuda sina minna selle vilisti
vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest
põlvest peale sõjamees.”
34Siis ütles Taavet Saulile: „Su sulane oli oma isa lammaste ja
kitsede
karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
35siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi
tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest
kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
36Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see
vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on
teotanud elava Jumala väehulki.”
37Ja Taavet ütles: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi
ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” Siis ütles
Saul Taavetile: „Mine, ja Issand olgu sinuga!”
38Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara
pähe ja pani temale raudrüü selga.
39Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus
kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile:
„Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.” Ja Taavet võttis
need oma seljast ära.
40Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis
siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal
lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
41Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis
ta kilpi, tema ees.
42Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski,
sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
43Ja vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu
juurde kepiga?” Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
44Siis ütles vilist Taavetile: „Tule mu juurde, ja ma annan su
liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!”
45Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi
ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli
väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
46Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su
pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele
taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et
Iisraelil on Jumal!
47Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga
ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie
kätte!”
48Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit
kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
49Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning
tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.
50Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti
maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes.
51Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juurde ja võttis tema
mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha.
Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid.
52Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad
ajasid vilisteid taga kuni Gati teelahkmeni ja kuni Ekroni väravateni;
ja mahalöödud vilistid langesid Saaraimi teele, kuni Gati ja Ekronini.53Siis lõpetasid Iisraeli lapsed vilistite tagaajamise, pöördusid
tagasi ja riisusid nende leerid paljaks.
54Ja Taavet võttis vilisti pea ning viis selle Jeruusalemma, aga
tema sõjariistad pani ta oma telki.
Kui palju aastaid pidi Taavet olema peidus, enne kui sai avalikuks kõikidele? Seda meile ei ütelda, nagu ka seda kui mitmel korral pidi ta käima õukonnas Saulile mängimas või armee juures. Kuid tema vaprus oli üldtuntud ning tänase teksti sündmusteks on ta kasvanud nii suureks, et saab proovida selga Sauli sõjvarustust.
Nende varjus oldud aastate jooksul sündis tegelikult väga palju. Meisterlik mustiseerimine harjutas teda hoolikuses ja täpsuses, ja nüüd kui tuli tema varjuaastate “suur hetk” siis oli ta üksildase ja ohtliku karjaseameti aastate kogemus ja Jumala tundmine see, mis moodustas tema tegeliku varustuse.
Aga mis siis kui Taavet oleks oma ettevalmistusaastatel läbi kukkunud? Kui ta kannel oleks puutumatuna maas vedelenud, tema ling kasutuna rippunud, kui ta oleks karu ja lõvi eest plehku pannud ning mitte jäänud Jumalale ustavaks siis kui kedagi nägemas ei olnud? Kui ta sel viisil oma peidus olnud aastatel oleks läbi kukkunund, ei oleks selles avalikus etteastes tulnud mingit suur võitu.
Koljati reputatsioon, mis oli Iisraeli vägedele hirmu sisendanud, põrmustus mõne sekundiga. Mõlemal poolel olevate sõdurite südamed muutusid sel hetkel, kui Taaveti lingukivi niitis hiiglase maha.
Iisraellased võisid kiita Taavetit, kui tormasid vaenlasi taga ajama, aga nad ei kiitnud Jumalat. Ainult Taavet teadvustas sündinus Jumala tegutsemise (s 46). Isegi Saulile, kes pealtnäha ei tundnud Taavetit ära, avaldas Taaveti julgus muljet, ometi ei ole mingit märki sellest, et temagi oleks selle võidu omistanud Kõikvõimsale Jumalale.
Paljudele on see, et Taavet Koljati pea Jeruusalemma viis, olnud probleemiks (s 54), sest Jeruusalemm ei olnud siis veel Iisraeli käes. Kuidas sai Taavet seda teha ja miks? Sündmused ptk 31:10 aga näitavad, et lahingujärgsed kombed nõudsid et võidetu relvastust ning laipa koheldaks eriliselt, ning viimast eksponeeritakse lähimas võiltusväljale jäävas linnas. Taavet lihtsalt järgis seda praktikat, andes nii hoiatuse kõikidele tulevastele võimalikele vastastele. Võitjana sai Taavet nüüd ka isikliku telgi omanikuks, kuhu välja panna Koljati relvad.
Selle kommentaari autor: APÜ