Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 7:1-17
Jumala tõotus Taaveti soole1Kord kui kuningas istus oma kojas ja Issand oli andnud temale
rahu kõigist ta vaenlasist ümberkaudu,
2ütles kuningas prohvet Naatanile: „Vaata ometi, mina elan
seedripuust kojas, aga Jumala laegas asub telgiriide all!”
3Ja Naatan ütles kuningale: „Mine tee kõik, mis sul südame peal
on, sest Issand on sinuga!”
4Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Issanda sõna, kes ütles:
5„Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Kas
sina tahad ehitada mulle elamiseks koja?
6Sest ma pole kojas elanud alates päevast, mil ma tõin Iisraeli lapsed
Egiptusest välja, kuni tänapäevani, vaid ma olen rännanud telkelamus.
7Kus ma ka iganes kõigi Iisraeli lastega olen käinud, kas olen ma
sõnagi lausunud mõnele Iisraeli suguharudest, keda ma olen käskinud
oma Iisraeli rahvast karjasena hoida, ja öelnud: Mispärast te ei ehita
mulle seedripuust koda?
8Ja nüüd ütle mu sulasele Taavetile nõnda: Nõnda ütleb vägede
Issand: Ma olen sind võtnud karjamaalt lammaste ja kitsede järelt, et sa
oleksid vürstiks mu rahvale Iisraelile.
9Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen
sinu eest hävitanud kõik su vaenlased. Ma tahan teha sinu nime
suureks, võrdseks suurimate nimedega maa peal.
10Ja ma tahan määrata paiga oma Iisraeli rahvale ja teda nõnda
istutada, et ta võib elada oma kohal ega pea enam kartma; ja
pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem
11ja nagu sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli
rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist. Ja Issand
kuulutab sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo.
12Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega,
siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu
niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi.
13Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi
aujärje igaveseks ajaks.
14Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!
Kui ta eksib, siis ma karistan teda inimeste vitsaga ja inimlaste
nuhtlustega.
15Aga mu heldus ei lahku temast, nõnda nagu ma selle ära võtsin
Saulilt, kelle ma kõrvaldasin su eest.
16Ja su sugu ning su kuningriik püsivad su ees igavesti, su
aujärg on kinnitatud igaveseks.”
17Nõnda nagu olid kõik need sõnad ja nõnda nagu oli kogu see
nägemus, nõnda kõneles Naatan Taavetile.
Saanud Jeruusalemma oma haldusesse, ehitas Taavet kõigepealt sinna endale palee. Nii ehitusmterjalid kui ka ehitajad saatis Tüürose kuningas (2Sm 5:11). Omaenese palee mugavuses koges Taavet aga, et ka Jumala laegas vajaks väärikamat asupaika kui rändkarjase telk.
Alguses tundub templi ehitamise mõte positiivsena ka prohvet Naatanile. Viimane aga oli avatud Jumala kõnetusele ning andis Taavetile edasi Jumalalt saadud sõnumi selle plaani kohta. Selgub, et Taaveti mõte on Jumalale meelepärane, aga aeg ja viis, millal see peaks toimuma, on Taaveti planeeritust erinev.
Jumal ei olnud iisraeli rahva kõrberännakut Egiptusest Tõotatud maale jälginud kusagilt kõrgelt taevaselt troonilt, vaid Ta oli rännanud koos oma rahvaga, elades telgis, nii nagu nemadki. Nüüd ütles Jumal, et rajab ise enesele püsivama asupaiga, aga see on palju rohkem kui lihtsalt ehitus. Jumal tõotas teha Taaveti kojast igavese kuningatrooni ning hoida sellel troonil Taaveti järglasi igavesti. (1Aj 17:14).
See tõotus elab rahva keskel rohkem kui tuhat aastat, ning sai täidetud siis kui Taaveti Poeg ratsutas emaeesli sälu seljas Jeruusalemma rahvahulkade hüüete saatel: “ „Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!” (Mk 11:9-10)
Templi ehitamise aeg tuli edaspidi, aga Jumal näitas Taavetile koha kuhu tempel tuli ehitada ning Tavetil lubati seal teha ettevalmistusi (1Aj 21-22). Päris ehitamise ülesande andis Jumal Taaveti pojale Saalomonile, kes oma isa kombel pöördus samuti Tüürose kuninga poole ehitusmaterjalide hankimiseks (2Aj 2:2-15).
Kas sul on olnud oma elus sarnaseid kogemusi? Vahel on väga raske nõustuda kõigepealt Jumala tahtega ning samas ka Jumala ajaplaani ja viisiga. Teinekord kujutleme juba, kuidas ja millal tegutseda ning ruttame edasi. Siis ühel hetkel avastame, et millegipärast tuleb ette takistusi ja tundub, et me ei saavutagi seda, mida nii kindlalt Jumala tahteks pidasime.
Inimlikult on vist kõige raskem olukord, kui Jumal näitab, et Tema plaan läheb täide alles pärast meie elu lõppu ning meie osaks jääb ainult usaldada Jumalat ja liikuda õiges suunas (s 12-13). Ning uskuda, et Jumal täidab oma lubadused, hoolimata sellest, kas meie silmad saavad seda näha või mitte.
Selle kommentaari autor: APÜ