Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 21:1-29
Naaboti viinamägi1Pärast neid sündmusi juhtus järgmine lugu: jisreellasel Naabotil
oli viinamägi, mis asus Jisreelis Samaaria kuninga Ahabi palee kõrval.
2Ja Ahab rääkis Naabotiga, öeldes: „Anna oma viinamägi mulle
rohuaiaks, sest see on mu kojale nii lähedal; mina annan sulle selle
asemele parema viinamäe, või kui sa tahad, siis ma annan sulle selle
hinna rahas.”
3Aga Naabot vastas Ahabile: „Issand hoidku mind selle eest, et
annaksin sulle oma vanemate pärisosa!”
4Ja Ahab tuli oma kotta, tusane ja raevutsev vastuse pärast,
mille jisreellane Naabot oli temale andnud, öeldes: „Ma ei anna sulle
oma vanemate pärisosa!” Ja ta heitis voodisse, pööras oma näo ära ega
söönud leiba.
5Siis tuli ta naine Iisebel tema juurde ja küsis temalt:
„Mispärast on su vaim nii vaevatud, et sa leibagi ei söö?”
6Ahab vastas temale: „Sellepärast et ma rääkisin jisreellase
Naabotiga ja ütlesin temale: Anna mulle oma viinamägi raha eest, või
kui sulle meeldib, siis ma annan sulle selle asemele teise viinamäe!
Aga tema vastas: Ma ei anna sulle oma viinamäge!”
7Siis ta naine Iisebel ütles temale: „Vist ikka sina valitsed
praegu Iisraeli üle? Tõuse üles, võta leiba ja su süda olgu rõõmus!
Mina ise annan sulle jisreellase Naaboti viinamäe.”
8Ja ta kirjutas Ahabi nimel kirjad, sulges need tema pitseriga ja
läkitas kirjad vanemaile ja suurnikele, kes elasid Naabotiga ühes linnas.
9Ja kirjades oli ta kirjutanud ning öelnud: „Kuulutage välja
paast ja pange Naabot istuma rahva hulgas esikohale!
10Pange siis kaks kõlvatut meest istuma temaga vastamisi ja need
tunnistagu ning öelgu: Sina oled teotanud Jumalat ja kuningat! Siis
viige ta välja ja visake kividega surnuks!”
11Ja tema linna mehed, vanemad ja suurnikud, kes elasid ta
linnas, tegid, nagu Iisebel neile oli sõna saatnud, nagu oli
kirjutatud kirjades, mis ta neile oli läkitanud.
12Nad kuulutasid välja paastu ja panid Naaboti istuma rahva
hulgas esikohale.
13Ja kaks kõlvatut meest tulid ning istusid temaga vastamisi; ja
need kõlvatud mehed tunnistasid rahva ees Naaboti vastu, öeldes:
„Naabot on teotanud Jumalat ja kuningat.” Siis viidi ta linnast
välja ja visati kividega surnuks.
14Ja nad läkitasid Iisebelile ütlema: „Naabot on kividega surnuks
visatud.”
15Kui Iisebel kuulis, et Naabot oli kividega surnuks visatud,
siis ütles Iisebel Ahabile: „Tõuse üles, võta enesele jisreellase
Naaboti viinamägi, mida ta ei tahtnud sulle anda raha eest, sest
Naabot ei ole enam elus, vaid on surnud!”
16Kui Ahab kuulis, et Naabot oli surnud, siis tõusis ta üles,
et minna jisreellase Naaboti viinamäele seda enesele võtma.
17Aga tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles:
18„Võta kätte, mine vastu Iisraeli kuningale Ahabile, kes on
Samaarias! Vaata, ta on Naaboti viinamäel, kuhu ta läks, et võtta
seda enesele.
19Räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Kas oled tapnud ja
omastanud? Siis räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Samas
paigas, kus koerad lakkusid Naaboti verd, lakuvad koerad ka su enese
verd!”
20Ja Ahab küsis Eelijalt: „Kas nüüd leidsid mind, mu vaenlane?”
Ja ta vastas: „Leidsin. Sellepärast et sa oled ennast müünud tegema,
mis Issanda silmis on kuri.
21Vaata, ma lasen sulle tulla õnnetuse ja ma pühin sind ära, ma
hävitan Ahabilt meesolendid, niihästi orjad kui vabad Iisraelis.
22Ja ma talitan sinu sooga nagu Nebati poja Jerobeami sooga ja
nagu Ahija poja Baesa sooga, meelepaha pärast, mida sa mulle oled
valmistanud, ja et sa oled saatnud Iisraeli pattu tegema.
23Aga Issand rääkis ka Iisebeli kohta, öeldes: Koerad söövad
Iisebeli Jisreeli põllul.
24Kes Ahabi omadest sureb linnas, selle söövad koerad, ja kes
sureb väljal, selle söövad taeva linnud.”
25Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis
Issanda silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas.26Ta talitas väga põlastusväärselt, käies ebajumalate järel, nagu
olid teinud emorlased, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
27Aga kui Ahab kuulis neid sõnu, siis ta käristas oma riided
lõhki, pani kotiriide ümber ihu ja paastus; ja ta magas kotiriides
ning käis tasahilju.
28Ja tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles:
29„Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees?
Sellepärast et ta on ennast alandanud minu ees, ei saada ma temale
õnnetust tema päevil; ma saadan tema soole õnnetuse ta poja
päevil.”
Kas selle peatüki lõpp üllatab sind? Kas arvasid, et Ahab saab selle, mida ta tahtis? Isegi kõige halvim valitseja (s 25) võib parandada meelt, see võiks olla sõnum kõigile patu tagajärjel tekkinud pagulastele.
Nii nagu armu andmine kahetsevale kuningas Ahabile, on Pauluse muutumine oma tagakiusamistegevuse kõrgpunktis, veel üks näide neile, kes on skeptilised Jumala päästva armu suhtes. Teises sajandi koguduses oli just see oluline diskussiooni teema: kas tohib tagasi võtta inimest, kui ta on eitanud, et Jeesus on Issand?
Ahab ei saa süüdistada Iisebeli. Ta võttis kuriteost osa ja Jumala hukkamõist tema osalemisele oli üsna selge (s 19, 20). Isegi kui Ahab väitis, et ta ei tea, mida tema abikaasa tegi, algas tema sõnakuulmatus kaua enne seda - juba siis kui ta Jumalale sõnakuulmatuna võttis uskmatu naise ja hakkas järgima tema jumalaid.
Tänases piiblitekstis on ka õppetund ka Jumala poolt rahvale antud maa kohta. Jumala juhised oma rahvale, kuidas nad peavad kasutama Tema maad, ei ole mingid ebamäärased, soovituslikud põhimõtted, mis oleksid kuidagi eraldi Jumala kummardamisest (3Ms 25:8–17, 3Ms 25:23–34; 5Ms 25:5–10; 5Ms 17:18–20). Vastupidi - need on väga selged ja otseselt seotud Iisraeli allesjäämisega Jumalast antud maale. Jumalt kummardades ja austades, Tema ligi tulemise mõjul oleks kuningas mõistma hakanud Jumala hoolt ka oma rahva majandusliku toimetuleku pärast (ega oleks saanud nõustuda Iisebeli plaaniga)— sest kuningas ei ole olulisem oma rahvast ja tema võim tuleb tegelikult ainsalt tõeliselt Kuningalt, Issandalt.
Samamoodi peaks meie tänulikkus Jumala armu ja hoolitsuse eest, mida kogeme igapäevaselt, tagasi voolama meie ülistusse ja Jumala austamisse ning lisaks mõjutama ka meie käitumist teiste suhtes.
Naabotiga läks siiski halvasti. Salm 17 ütleb, et Jumal sekkus. (3) Miks Ta ei teinud seda varem, et karistada Ahabit ja Iisebeli ja päästa Naabot, keda ähvardasid julmad võimurid? Ikka ja jälle peame tõdema siin maailmas, et Jumal ei päästa sellisel viisil, mis meile tundub kõige õig(las)em. Aga Tema üksi on Kuningas, ning Tema suveräänsus tähendab ka seda, et Tema mõtted on kõrgemad ja ka paremad ning Ta ei pea meile aru andma, miks Ta toimib teisiti.
Selle kommentaari autor: APÜ