Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 12:18-25
Tagakiusamine kuningas Heroodese poolt18Aga päeva saabudes olid sõdurid suures ärevuses selle pärast, mis Peetrusega oli juhtunud.
19Kui Heroodes teda otsis ega leidnud, kuulas ta vangivalvurid üle ja käskis need viia hukkamisele. Ise ta läks Juudamaalt alla Kaisareasse ja jäi sinna.
Heroodese surm20Ent Heroodes kandis viha Tüürose ja Siidoni rahva peale. Nood tulid ühel meelel tema juurde ja, saanud nõusse kuninga kambriülema Blastose, palusid rahu; sest nende maa sai oma toiduse kuninga alalt.
21Määratud päeval pani Heroodes selga kuninglikud rõivad, istus kohtujärjele ja pidas neile kõne.
22Rahvas aga hüüdis: „See ei ole inimese, vaid Jumala hääl!”
23Aga otsekohe lõi teda Issanda ingel, seepärast et ta ei andnud au Jumalale. Ja ussidest sööduna heitis Heroodes hinge.
24Aga Jumala sõna kasvas ja levis.
25Ent Barnabas ja Saulus, olles lõpetanud oma teenistuse Jeruusalemmas, tulid tagasi ja võtsid enestega kaasa Johannese, keda hüüti Markuseks.
Tänane jutustus toob esile suure kontrasti poliitiku vahel, keda kohtasime eelmises loos, kes kasutas oma võimu tehes ülekohut ning kurja; ja selle vahel, kuidas vaikne ning sageli märkamatuks jääv Jumala Sõna levimine aina kasvas.
Heroodes Agrippa krooniti AD 37, ning isiklikku kasu taga ajades oskas ta väga osavalt manipuleerida nii rooma kui juutide juhtidega. Ka tänases loos näeme teda kui türanni, kes end ebajumalaks tõstes, ei karda Jumalat pilgata ning kümbleb diktaatorite lemmikmuusikas - rahvahulkade ülistuses (s 22). Heroodese õudne surm aga toob esile Jumala õigluse ning kohtumõistmise kohutava reaalsuse ning selle, et kõik, kes võimu omavad ja kasutavad, peavad kord Talle aru andma.
Kui ajal, mil Luukas neid lugusid kirja pani, oleks eksisteerinud internetipõhine meedia, oleks kuningas Heroodese verine lõpp olnud sensatsioonina lugude esikülgedel. Ilmselt oleks aga täiesti jäänud märkamata (ja märkimata) Jeesuse Kristuse kuningriigi aeglane, vaikne aga kindel levik - nii nagu on see märkamata ka praegusel ajal.
Jumalariigi levimine on äärmiselt tähelepanuväärne, sest toimubki märkamatult ning sensatsiooni tekitamata. Luukase jaoks on aga oluline asetada türanni koleda lõpu kirjelduse järele too julgustusest ning tähendusest pakatav tõdemus: “ Aga Jumala sõna kasvas ja levis.” (s 24). Tänapäeval, kui kõrgendatud huviga jälgitakse poliitikute käitumist, on kristlastel võimalik jääda rahulikult eriarvamusele igasuguste “kuningate” ja kuulsuste kummardamise osas, teadmises, et jumalariik, millele kuulub nende lojaalsus, pakub tegelikku tervenemise ning muutumise lootust langenud maailmale. Ükskõik, millised türannid end jumalaks tõstavad, milline poleks ka hekte poliitiline reaalsus, Jumala kuningriik kasvab ja levib märkamatult.
Selle kommentaari autor: APÜ